Armastus ja sõltuvus: kuidas neil vahet teha

Armastus ja sõltuvus tunduvad pealtnäha kaks väga erinevat asja, aga saabuvad tegelikult samast allikast – need on nagu ühe mündi kaks poolt.

Suured tunded võivad mõlemat esile kutsuda, need võivad ka seguneda ja/või isegi täiesti omavahel segi minna, nii et raske on enam vahet teha, kumb on kumb.

Mis neil põhimõtteliselt vahet on? Sõltuvus on segadusseajav ja ebatervislik, nii selle tundjale kui ka suhtele üldisemalt. Armastus on selge nagu vesi, ei rõhu kedagi ja mõjub hästi kõigile suhtesolijatele – isegi, kui üks armastab ja teine mitte.

Teisest sõltuvus on klammerdumine. See mürgitab. See ütleb meile, et ilma kindla isikuta on elu mittenauditav või koguni mõttetu.

Kui teda lähedal pole, on paha olla, ja kui koos olete, siis hakkab tõenäoliselt samuti paha, sest pärast jällenägemisrõõmu tekib mingil hetkel langus nagu sõltuvuse puhul ikka.

Hakkad ette kujutama, kui paha on tuju ilma temata ja mis siis veel saab, kui ta peaks kedagi teist leidma. Ja siis tekib hirm, et kui sul on koos temaga paha, siis ta märkab seda, eemaldub ja otsib kellegi rõõmsama. Ja nii see nõiaring süveneb….

Armastust iseloomustab seevastu lahtilaskmine. Heas mõttes. Sa ei püüa kedagi omada ega mõtle, milline oleks elu ilma temata. Sa lihtsalt naudid temaga koos olemist, tunnet, mida see tekitab.

Sa suudad viibida ka temast eemal. Sa mõistad, et teil mõlemal on ka oma ruumi vaja. Ja mõte sellest, et ta võiks sinu juurest lõplikult lahkuda, ei aja sind meeleheitele. Sa naudid pigem võimalust siin ja praegu armastada.

Sõltuvus võtab elu üle. Enamiku ärkveloldud ajast mõtled teisele inimesele, kui töö või miski muu mõtteid kõrvale ei vii. Oled kergesti valmis teised suhted unarusse jätma, sest see üks on ju nii tähtis. Sa ei lepi mõttega elust ilma temata. Kui teda pole, siis aina ootad. Sa ei suuda üksi rõõmu tunda. Ja koos ka mitte pikalt, sest sa oled hirmul, et äkki ta lahkub.

Armastus annab elule pigem uue mõõtme. See ei võta ära, vaid lisab. Armastus annab sulle tuge ja jõudu, sest sul on ju inimene, keda saad armastada. Ja sinus tekib mingi seletamatu kindlus selle püsimise osas.

Sõltuvus on keskendumine inimese headele omadustele ja soov teda mitte tervikuna näha. Sest tervikus on kindlasti ka halba. Sa kaitsed endaloodud pilti temast, võib-olla teiste eest, kindlasti iseenda eest.

Armastus on keskendumine inimesele tervikuna, mitte tema vigadele – või plussidele. Oled võimeline nägema tema vigu – ja nendega leppima. Sa oled valmis teie probleeme ja elu üle üldiselt arutama. Sa oled valmis kahepoolseks suhtluseks ja infovahetuseks. See on vahel väga raske, aga kõik väärtuslik ongi raske.

Sõltuvus võib seevastu kerge olla. Sest see pole tõeline. See on kõigest ebakindlusest ja enda maha surumisest tekkivast vihast koosneva maski pähetõmbamine, et mitte tegelikku elu tajuda.

Armastada on selles mõttes raskem. Sa oled valmis kompromisse tegema. Nutma ja andestama. Võitlema ja leppima. Raskusi taluma ja neid ületama.

Sõltuvus pakub seevastu ainult pinnapealse suhtlemise võimalust, sest sa tahad teda näha vaid kindlal kujul, et oma pettekujutlusi elus hoida. See ei arenda ei teie suhet ega kumbagi teist.

Armastus tähendab teatud mõttes alati lahtilaskmist. Teisest inimesest, et teda mitte oma klammerdumisega lämmatada. Ja ideaalkujutlustest, et suhe ja suhtesolijad saaksid hingata ja areneda.

Aga armastusest tulenev lahtilaskmine ei aja hirmu peale nagu sõltuvuse puhul. Sest sa tead, et sa suudad armastada. Ja see on parim asi, mis sul üldse olla võib.