Amoremi tutvus- ja suhteblogi

Naine on üksi ja õnnetu

Mõtisklus: kui armastuse leidmine tundub võimatu, siis lähened sellele valesti

Inimesed räägivad palju sellest, kuidas armastust leida või saada.

Me käsitleme seda vähemalt kaudses vormis lausa kogu aeg. Kuidas kedagi välja kutsuda ja kuidas kohtingud edukamaks muuta. Kuidas teisi kütkestada. Kuidas püsipartnerit leida. Olla rohkem austatud, imetletud, armastatud. Kuidas veenda teist inimest sulle pühenduma. Kuidas püsisuhtes olemisega harjuda ja kuidas uuesti kohtingumaailma siseneda.

Kõike seda ühendab üks joon, üks eeldus: me tahame, et meile armastust antaks. Me räägime siin kogu aeg saamisest, mitte andmisest.

Võimalik, et tavaliseks on saanud eeldus, et kõigepealt tuleb ise armastust saada, siis võib mõelda andmisele. Nagu andmine ilma saamiseta näitaks meid nõrgast küljest. Nagu lahke ja armastusväärne tasuks olla ainult inimeste suhtes, kes juba meid armastavad.

Nagu armastamise võime seostuks lähisuhtega, mitte isikliku tugevuse, autentsuse ja siirusega – ja vahel ka võimega minema jalutada, kui muu ei aita.

Aga armastus ei hakka meist väljastpoolt. See pole midagi, mida „saadakse“. See pole midagi, mida kellelgi teisel on ja mida meie peame välja teenima. See üldse ei eksisteeri meist kuidagi eraldi või väljaspool.

Me ei saa teist inimest veenda meid armastama, kui ta seda juba ei tee. Kui keegi ei taha meie suhtes seda väljendada, jääb üle kaks võimalust. Sa võid üritada olukorda muuta (tulutult). Ja sa võid jätkata ise armastuse väljaandmist (mis võimaldab sul ka edasi liikuda).

Kas tead seda piinavat tunnet, kui oled kellegi armastusest ilma jäänud? Sa ei peaks püüdma teda veenda sinu suhtes ümber mõtlema. Ilmajäämise valu on samm illusioonide maailma. Sa võtad omaks ideed, et sa pole nii armastusväärne kui sa tegelikult oled, ja et su heaolu sõltub teisest inimesest.

Armastust ei saa keegi sult ära võtta või selle hulka vähendada. Kui päris täpne olla, ei saa seda keegi sulle isegi anda. See pole midagi, mida saadakse. Seda lihtsalt kogetakse.

Armastuse kogemine eeldab valmidust olla siiras, tunda end teistega võrdsena ja olla valmis nii andma kui ka saama. Seda ei pea keegi sulle pakkuma või sinu eest tegema. Inimesed ei võlgne seda teistele.

Kui elad põhimõttega, et teised peavad sinust hoolima, ei koge sa tõelist armastust kunagi. Kui aga elad põhimõttega, et armastus on midagi, mida sina saad anda, kohtad seda kõikjal ja kõigis.

Sa näed seda võõras inimeses tänaval, kellegagi kolm korda kohtamas käies, püsisuhtes olles, isegi, kui see mis pulmadeni siiski ei jõua… Iga armastamise kogemus muutub tähtsaks. Sa ei keskendu kaotusvalu tundmisele, vaid millegi tähtsa avastamisele endas ja maailmas.

Su elu muutub väikeste armastuslugude seeriaks, mille iga jagu õpetab puhtamalt armastama ja selgemalt seda väljendama. Selgitab, kuidas rohkem anda, kuidas olla rohkem sina ise, mis sulle meeldib ja mis mitte. Kuidas väärikalt hüvasti jätta. Kuidas oma sisetunnet kuulata.

Kui tahad aga end haletseda, sest ei leia armastust või tunned, et saad seda liiga vähe, soovitan mõelda hoopis sellele –kui palju sa ise armastust välja annad?