Kuidas suhteid mitte ise ära rikkuda

Ükspuha kui intelligentne ja meeldiv inimene olla võib, meie seas leidub naljakaid isendeid, kes oma lähisuhteid ise aktiivselt rikkuda püüavad, olgu siis sõprade, armsamate, pere või mingi muu grupi seas.

Nad on sellest häirivast kalduvusest tihti ise teadlikud ja on valmis isegi uusi tutvusi sõlmides pingutama, et vanad probleemid ei korduks, aga kokkuvõttes ei saa nad sellega hakkama ning sisseharjunud halvamõjulistel käitumismustritel on nende käitumise üle palju võimu.

See halb muster võib olla mingi komme, mis ei kõla pealtnäha suure asjana, aga muutub suhtes aja jooksul teistele üha raskemaks taluda (ja teeb tihtipeale ka inimest ennast õnnetuks). Tüüpilised näited on pidev väikeste asjade kallal norimine või või äkkvihastumine.

Kui inimene suudab end vähemalt tagantjärele analüüsida ja kõrvalt näha, aga ei suuda siiski halba kontrolli all hoida, tuleb selle põhjuseid otsida sügavamalt. Miks nad seda teevad ja miks kontroll suhtes olles nii kergesti käest läheb, ei oska nad ise ka öelda.

Suhteterapeudid nimetavad sellise irratsionaalse käitumise põhjusena hirmu (näiteks läheduse või hüljatud saamise ees) ja ka allasurutud süütunnet (kui näiteks inimene arvab siiani, et tema oli lapsena süüdi, et vanemad koos õnnelikud polnud). Kuna põhjus on jäänud alateadvusse ehk mitteteadlikule tasandile, ei suudagi käituja seda tõhusalt kontrollida ning üllatab tihti ka ennast, kui jälle “tsüklisse satub”.

Asja muudab veidramaks veel see, et kontrollimatu soov ise asju rikkuda tekib isegi tugevamalt sellises suhtes, mida inimene ise peab n.ö heaks suhteks.

Konks on selles, et terapeutide sõnul “head” suhted nõuavad suhtesolijatelt tegelikult rohkem pingutust, sest tekitavad vajaduse end rohkem avada ja haavatavaks muuta.

Suhe kontrollifriigiga võib näiteks kergem olla, sest ta ei “näe” sind nii täpselt nagu sa oled, vaid kujutab sind rohkem ette: selles peitub oma turvalisus. Aga kui keegi laseb sul olla, kes sa arvad, et oled, mitte ei mängi sinuga – see tekitab suuremat eksistentsiaalset hirmu ja vajadust oma deemonitega reaalselt silmitsi seista. Ja siit aitab paljude jaoks välja vaid tülikiskumine, kasvõi ajutiseks pingelõdvenduseks, mida nad sellest savad.

Kuidas siis paremaks muuta, et alati ise suhet ära ei riku? Amoremi kirjutab sellest tulevikus pikemalt, aga siin kolm väikest nõuannet, neile, kes on otsustanud oma probleemiga tegelema hakata.

1) Teadvusta endale, et sul on probleem. Kui sobite kokku ja partner tõesti meeldib sulle, teadvusta endale, et nüüd või peagi võib üles kerkida impulss suhet lõhkuda. Ära usalda seda tunnet, mis paneb – lausa tõukab – sind halvasti käituma. Püüa selle asemel keskenduda ja küsi endalt, kust see tunne pärineb. Mis on selle all peidus?

2) Jäta endale hingamisruumi. Kui sa oled otsustanud halvast kombest vabaneda, tasub ehk aeg-ajalt suhtest vaimses mõttes samm tagasi astuda ning endale aega ja ruumi anda, et toimuvat lähemalt uurida.

See on tõenäoliselt kergem suhte varases faasis, kui saab igasugustest põhjalikest selgitustest veel hoiduda või neid edasi lükata. Ütle midagi üldist stiilis: “Mulle meeldib koos aega veeta, aga võib-olla hetkel kaks korda nädalas, mitte igal õhtul.”

3) Mine süvitsi. Kui võtad vaevaks end lähemalt tundma õppida (annad endale aega tunnetel üles kerkida ja neid lähemalt vaatled), võid hakata märkama ilmseid seoseid, mis ja miks võib sind panna halvasti käituma. Ja milline hirm on sinu “päästikute” taga. Selleks võib hea abivahend olla nõustamine või psühhoteraapia, või hoopis meditatsioon.