Kui aus olla, siis see armastus oli midagi ainulaadset

Mõtisklus ...

Jah, ma olin haletsusväärne ja nõrk, kui me veel koos olime. Ajasin sind eemale. Lämmatasin selle ilusa, mis meie vahel oli. Ütle selle kohta, kuidas tahad. Aga ma armastasin sind tõeliselt.

Kõik inimesed seda kogeda ei saa. See oli armastus, milleni igaüks ei jõua, aga mida igaüks väärib, soost, rassist, välimusest, vanusest või palganumbrist hoolimata. Selline armastus, mis täielikult sinu juurest enam ei lahku, ükspuha kui palju võid seda soovida. See muudab keha ja hinge.

See tunne on nii suur, et paljudel on lausa häbi selle olemasolu tunnistada. Aga mitte mul. Ma tean tõde. Ja see kõlab nii: keegi teine peale sinu pole minus sellist tunnet esile kutsunud. Minu ümber on alati palju inimesi ja ka uusi tuttavaid, ma olen loonud uusi suhteid ja armunud, aga see tunne oli ainulaadne.

Ainult sinuga koos tundsin ma end tõesti täielikuna.

See ei pruugi enam korduda – võib-olla selline armastus tekibki vaid korra ja kesta igavesti. Võib-olla ma jäängi sinule mõeldes hinges sellist tühikut tundma nagu praegu. Ükspuha kui palju aastaid meie vahele jääb.

Vahest ei saa keegi teine minus nii head tunnet tekitada nagu sina. Nii et ma olen lihtsalt tänulik, et seda üldse kogeda sain. Tunda, kuidas su käed mu keha ümbritsevad. Olen siiski õnnelik, et see ükski kord elus armastus nii hästi maitses.

Samas olen ka üsna hirmunud. Kardan, et selline kogemus uuesti ei tule. Et keegi ei sobi mu kõrvale nii hästi. Et keegi teine ei suuda mu hinge nii tugevalt kosutada nagu sina.

Mis siis, kui ma ei kohtagi teist sinusugust? Kui ma sind ei leiagi?