Kuidas suhtes rohkem kohal olla ja seeläbi lähedust kasvatada

Mõnikord ei lagune suhted suurte draamade pärast, vaid hoopis tasapisi. Inimesed on justkui koos, räägivad, toimetavad, jagavad päevi ja kohustusi, aga päris kontakt hakkab kaduma. Üks kuulab poole kõrvaga, teine vastab harjumusest. Solvumised kogunevad, ootused kasvavad ja lähedus taandub tagaplaanile.

Sageli ei ole asi selles, et hoolimist oleks vähe. Asi on selles, et kohalolekut jääb väheks.

Teadlik kohalolek tähendab suhtes seda, et me ei tegutse ainult harjumuse, oletuste või vanade haigetsaamiste pealt. Me ei reageeri kohe automaatselt, vaid püüame märgata, mis meie sees tegelikult toimub, mida teine inimene päriselt ütleb ja mida suhe just nüüd vajab.

See kõlab lihtsana, kuid päriselus on see üks keerulisemaid oskusi. Kui tunneme end väsinuna, haavatuna või kaitseasendis, kipume tegema kiireid järeldusi. Mõtleme, et teine inimene tahtis meid solvata. Eeldame, et meid ei mõisteta. Või vastupidi – oleme nii kinni enda ootustes, et ei märkagi, mida teine inimene tegelikult tunneb.

Nii võibki juhtuda, et me ei suhtle enam päris inimesega enda kõrval, vaid oma oletustega tema kohta.

Teadlikum kohalolek aitab sellest ringist välja astuda. See ei tähenda, et kõik muutub korraga lihtsaks või et suhetes kaovad erimeelsused. Küll aga aitab see märgata, millal me ise loome pingeid juurde, millal kuulame liiga vähe, millal nõuame teiselt seda, mida me pole ise osanud sõnadesse panna.

Sageli tahame suhtes olla armastatud, mõistetud ja hoitud. See on täiesti loomulik. Kuid vahel tasub endalt küsida ka teistpidi: kui kohal olen mina ise? Kas ma märkan, kuidas ma teisele mõjun? Kas ma oskan oma vajadusi väljendada nii, et need ei kõla süüdistusena? Kas ma olen valmis nägema partnerit sellisena, nagu ta täna on, mitte sellisena, kellena ma teda harjunud olen nägema?

Teadlik kohalolek ei ole ainult olemasoleva suhte jaoks oluline. See on väärtuslik ka siis, kui suhe on alles otsingus.

Kui inimene ei ole enda ootustest, hirmudest ja mustritest eriti teadlik, võib ta kergesti sattuda aina samadesse ringidesse. Tõmbavad justkui samasugused kaaslased, korduvad sarnased pettumused, tekivad tuttavad arusaamatused. Mõnikord otsime suhet väga siiralt, kuid teeme seda kiirustades või lootuses, et teine inimene täidab meie sees tühimiku, mida peaksime esmalt ise märkama.

Teadlikum suhtumine aitab siin palju. See ei muuda kedagi täiuslikuks, kuid aitab teha paremaid valikuid. Kui oled rohkem kontaktis iseendaga, märkad varem, mis sulle päriselt oluline on. Saad aru, milline suhe sind toetaks, millises suhtlemises tunned end turvaliselt ja millal püüad lihtsalt mitte üksi olla.

Selline ausus iseenda vastu võib alguses tunduda ebamugav. Kuid just sellest algavad küpsemad suhted.

Sageli räägitakse suhtes vastutusest nii, nagu see tähendaks süüd. Tegelikult ei pea vastutus üldse olema karm ega süüdistav. Vastutus võib olla hoopis rahulik selgus. Ma märkan, mida tunnen. Ma märkan, kuidas ma reageerin. Ma märkan, mida ma ütlen ja mida ütlemata jätan. Ja ma saan sealt edasi valida, kas tahan jätkata vanaviisi või proovida midagi paremat.

See on üks suurimaid kingitusi, mida teadlik kohalolek suhtele annab: võimaluse mitte jääda kinni automaatsetesse mustritesse.

Näiteks tülide ajal on väga lihtne keskenduda ainult sellele, mida teine valesti teeb. Tema ei kuula, tema ei mõista, tema eemaldub, tema ründab. Aga kui korraks peatuda, hingata ja märgata, mis meie endi sees toimub, võib avaneda hoopis teine pilt. Võib-olla ei räägi meie sees mitte ainult tänane pettumus, vaid ka vana hirm. Võib-olla ei vaja me sel hetkel mitte vaidluse võitmist, vaid kinnitust, et oleme olulised. Võib-olla ei ole teise inimese sõnad küll täiuslikud, aga tema tegelik soov ei olegi meid haavata.

Mida rohkem suudame sellistel hetkedel kohal olla, seda vähem lõhub suhet kiirustades öeldud sõna.

Kohalolek aitab ka märgata, kui palju ootusi me suhtesse kaasa toome. Mõni ootab, et hea suhe peaks tunduma pidevalt kerge ja kindel. Mõni ootab, et partner mõistaks kõike poolelt sõnalt. Mõni loodab, et armastus parandab ära varasemate suhete haavad. Need ootused on inimlikud, kuid need võivad muutuda raskuseks, kui me neid ei märka.

Tõeline lähedus ei sünni tavaliselt sellest, et kaks inimest sobivad igas hetkes ideaalselt. Lähedus sünnib rohkem sellest, et ollakse valmis üksteist päriselt nägema, ausalt rääkima ja vajadusel ka oma käitumist korrigeerima.

Just sellepärast tasub vahel endalt küsida mõned lihtsad, kuid olulised küsimused.

Mida ma suhtelt tegelikult ootan? Kas ma otsin turvatunnet, mõistmist, lähedust, jagatud elu või hoopis kinnitust enda väärtusele? Kas mu ootused on realistlikud? Kas need aitavad mul suhet luua või tekitavad nad pingeid juba enne, kui päris lähedus saab tekkida?

Mida ma partnerilt ootan? Kas ma annan teisele inimesele ruumi olla tema ise või olen loonud temast enda peas pildi, millest tal on peaaegu võimatu välja murda? Kas ma näen teda päriselt või pigem läbi oma soovide ja hirmude?

Mida ma endalt ootan? Kas usun, et pean suhtes olema alati tugev, alati mõistev, alati rahulik? Või kannan endaga kaasas tunnet, et ma pole nagunii piisav? Mõlemad äärmused väsitavad. Hea suhe ei vaja täiuslikku inimest, vaid inimest, kes on aus ja valmis kasvama.

Ja lõpuks: kas ma väljendan end selgelt? Väga paljud suhted ei kannata mitte armastuse puuduse, vaid ebaselguse all. Me eeldame, et teine saab aru. Me vihjame, solvume, tõmbume eemale või üldistame. Samal ajal jääb päris tunne välja ütlemata. Sageli oleks palju abi juba sellest, kui öelda rahulikult: ma olen praegu segaduses. Ma tundsin end selle peale üksikuna. Ma ei oska seda veel hästi seletada, aga see läks mulle korda.

Sellised laused võivad tunduda väikesed, kuid just neist kasvab usaldus.

Teadlik kohalolek suhtes ei tähenda, et peaksime kogu aeg olema rahulikud, valgustatud ja kõiges kindlad. Pigem tähendab see valmisolekut märgata. Märgata ennast. Märgata teist inimest. Märgata seda, mis meie vahel sünnib. Ja valida võimalusel reaktsiooni asemel kontakt.

Vahel algab parem suhe väga väikesest muutusest: ühest ausast küsimusest, ühest teadlikust pausist, ühest hetkest, kus me ei hakka kohe kaitsesse, vaid proovime päriselt kuulata.

Kui otsid suhet, aitab seesama oskus sul märgata, mis on päriselt oluline. Kui oled juba suhtes, aitab see sul hoida alles seda, mis kipub argipäevas kaduma minema.

Kõige tugevamad suhted ei sünni ainult tundest. Need sünnivad ka sellest, et kaks inimest on valmis olema teineteise jaoks päriselt kohal.