Ma tahtsin sind päriseks, aga pidin sul minna laskma…

Mõtisklus ...

Ma panin su kannatlikkuse proovile. Sind segas, häiris ja pani imestama mu jonnakus – kuidas ma ei tee kunagi midagi lihtsalt sellepärast, et keegi teine nõuab.

Sa tahtsid, et me oleks rohkem koos, aga ma ei suutnud. Pean tunnistama, et ma pole nii tugev ja endas kindel nagu sina. Vahel ma jään su tempost maha ja tõmbun endasse. Vahel ma isegi valin selle – mitte selleks, et mängida raskesti kättesaadavat, vaid oma tempo tundub õigem ja sobivam.

Jah, ma lubasin, et jään sinuga, aga ei mõelnud, et saan alati füüsiliselt su kõrval olla. Mul on vaja aeg-ajalt peitu pugeda, olla hirmunud või ebaküps. Sa pidid siis enamasti see kannatlikum olema. Käed välja sirutama ja oma leppiva meelega mu tõrksust mahendama.

Sa pidid mind järele ootama, aga oli ka hetki, kus pidin lihtsalt südame rindu võtma ja sulle järele jooksma. Ma tegin väikseid samme, sina liikusid alati julgelt ja laia joonega. Aga me mõlemad liikusime siiski edasi. Me tõesti tahtsime ühisel teekonnal olla, kuigi see on praeguseks lõppenud.

Mida sellest kõigest õppisime? Pidi selgeks saama, et me ei saa alati ühel nõul olla. Vahel sulle miski sobib, aga mulle üldsegi mitte. Mõni mulle väga tähtis asi polnud sinu meelest üldse tähtis. Pidime üksteise argumente kuulama ja vahel aktsepteerima, et kumbki ei võida (või kaota). Aga meil oli vaja kõik välja lasta ja lauale panna. Teekonnale kaasa võtta. Ainult nii sai meie armastus kasvada. Ja muidugi tulid parimad hetkel just pärast raskeid vastasseise.

Ajapikku sain siiski aru, et mina pean sellele kõigele lõpu tegema. Pidin olema ootamatu pööre su hoolega väljavisandatud ja paikapandud rajal. Ma pidin olema see plaan, mis untsu läheb.

Ma pidin laskma endal langeda, et et sa võiksid kiire selge otsuse teha üksi edasi minna. Eelkõige selleks, et sa õpiksid, et tundeid ja emotsioone ei saa alati kontrollida, ükspuha kui osavaks sa oled selles saanud. Sa pidid õppima, et olukord, kus asjad ei õnnestu, annavad ühtlasi võimaluse järele mõelda ja värskeid vaatenurki leida.

Ma armastasin sind mitmel moel, milleks polnud valmistuda osanud. Ma ihaldasin su puhast vaimu ja sinu juurest lahkumine tekitas valusa haava, mis ei pruugigi üldse paraneda. Aga ma arvasin, et kui sinu poolt täiuslikult kokku pandud pildilt välja astun, siis võidaksid sellest mõlemad.

Ma pidin ju edasi arenema ja üksi raskustega silmitsi seisma. Ma tean, et sina oled oma eluga ka sarnases kohas olnud ja suudad mõista, et selline suur muutumine nõuab iseseisvust. Ma lihtsalt pidin omil jalul seisma. Ükspuha kui väga mulle meeldis see, et sa mu kõrval oled.

Tegin endale meelega haiget. Eriti valus oli see, kui meelega sinust kaugenesin, et sul oleks ruumi kiiremini edasi liikuda. Selles osas pidin just mina sind järele ootama, et sa hakkaks taipama, mis sulle parim on.

Omalt poolt pidin mõistma, et vahel sa pole lihtsalt kättesaadav ja su elu kulgeb tiheda ajakava järgi. Et kui sul on kogu aeg kiire, siis sa muutud tujukaks ja hakkad seda minu peal väikestviisi välja elama. Ma pidin kuulama ja toetama, et me ikka koos püsiksime.

Sa olid esimene inimene, keda tahtsin päriseks. Elu lõpuni. Sa olid suurim mõjutaja, kes suutis mu mugavustsoonist välja lükata ja pärismaailmaga silmitsi seisma panna. Ja siis sa pidid olema ka see, kellest lahti lasen, et tõesti iseseisvaks muutuda.

Me pidime kohtuma ja koos olema, et hakata tõesti uskuma: kui aeg on küps ja suudad end tõesti teisele pühendada, siis leiad armastuse, mille kogemiseks oled üldse Maa peale tulnud.