Suhted ja suhtenõu

Miks peaaegu-suhted varsti kitsaks jäävad

Peaaegu-suhted algavad enamasti lustiliselt. Flirtivad pilgud, hilisõhtused tekstisõnumid, mida teiste eest varjatakse, laua all või pimedas käehoidmine, põgusad suudlused laubale ja põsele teiste ees. See tekitab kõik elevust ja adrenaliini, kindel värk.

Siis aga… lust väheneb ja lõpuks kaob. Tema sõprade ja vanematega tutvumise asemel kuuled neist vaid lugusid, kui sedagi. Su olemasolu jääb saladuseks. Selle asemel, et seltskonnaga rõõmsalt välja sööma minna, hängite tema või sinu kodus – et keegi ei näeks. Selle asemel, et suhe mingi nime või sildi saaks, jääb kõik defineerimata ja välja ütlemata.

Kui väga see hiilimine alguses ka elevust ei tekita, mingi hetk hakkab üks pool rohkemat tahtma. Kasvõi selles mõttes, et ei peaks kogu aeg varjama. Tõenäoliselt tulevad mängu tunded ja üks hakkab tahtma „päris” suhet.

Milleks üldse saladuskate? Üks asi on muidugi see, et uue partneri esitlemine muudaks elu keerulisemaks – põhjuseid on erinevaid, alates sellest, et mingi vanem suhe on lõpetamata või üks teist keeldub näiteks kapist välja tulemast.

Teine võimalik põhjus on see, et salatseja ei taha enama tahtjale haiget teha – kuni asi pole kindlat nime saanud, pole põhjust süüdistada kedagi hoolimatuses, lubaduste mittetäitmises vms. Kui üldse, siis jääb halva valgusse see, kes hakkas rohkemat tahab, kuna ta taganeb seeläbi algsest vaikivast kokkuleppest kõik lahtiseks jätta.

See suhtesoovijat muidugi ei rahulda. Ta tunneb, et hoolib liiga palju, üritab liiga palju, hakkab kaaslase suhtes aina obsessiivsemalt käituma. „Pärissuhe” muutub kinnisideeks, see mõlgub aina meelel nii üksi kui ka koos viibides. Tekib tunne, et teine ainult mängib, isegi, kui ta paistab siiras.

Suhte kinnitamine annaks nagu la kinnituse, et inimeen tõesti hoolib. Et asi on kindel ja selge. Et teie vahel juhtunu on mõlemale sama tähtis olnud. Kuigi tegelikult pole suhetes muidugi kunagi garantiisid, isegi parimatel juhtudel.

Asi pole selles, et suhtesoovija tahaks kiirustada. On täiesti mõistlik aeglaselt edasi liikuda. Tekib lihtsalt vajadus saada kinnitust, et kulutatud aeg ja vaev pole puha tühja läinud.

„Ametlik” ehk avalikult tunnistatud suhe on siiski märgilise tähtsusega. Selles mõttes, et kes tahab teisega sisimas tõesti koos olla, see julgeb ja on valmis seda tunnistama. Vast isegi eputab partneriga teiste ees. Kui ta seda ei tee – või veel hullem, keeldub selle põhjuseid selgitamast –, siis on tal mingi põhimõtteline tõke ees.

Põhimõttelised tõkked on need kõige hullemad. Siin ei pruugi aidata veenmine, ohvri mängimine, enda pealesurumine, ratsionaalne vestlus. Isegi, kui suhtesoovija saab oma tahtmise, pole see põrmugi etem kui peaaegu-suhtes olla, sest tõke on ju ees.

Nii et parem on olukorraga leppida ja endale selgeks mõelda, et kas peaaegu-suhe on piisav või tasuks pigem edasi liikuda. Kes klammerdub, ei muuda midagi. Kes tõesti hinges lahti laseb, saab rahu – ja võib isegi saada võimaluse mängureegleid ümber seada.

Vot sellepärast on peaaegu-suhe ühelt poolt üks elevusttekitavamaid suhtevorme, aga teisalt ohtlikemaid – sest ahastus ja pisarad võivad mängu tulla väga ruttu!