Amoremi tutvus- ja suhteblogi

Mees lahkub

Mõtisklus: Las ma kirjeldan, kuidas sa armastusest ilma jääd…

“Me ei saa teada, mida me üldse tahame, sest kuna elame teadlikult ainult üht elu, ei saa seda eelnevate eludega võrrelda või järgnevates paremaks muuta” – vabatõlkes Milan Kundera romaanist “Elamise talumatu kergus”.

Armastatud inimese kaotamine pole raketiteadus. Esiteks: sa oled ju nõmedalt isekas. Ja veel sellisel eriti nõmedal moel, et saad aru, et ta sind armastab, ja hakkad siis kohe teda proovile panema.

Sa kaalud ebateadlikult või heal juhul poolteadlikult, et kui palju üldse saad teda proovile panna, kui palju armastust sa temalt saada võiksid ja kui palju peaksid seejuures vastu andma.

Sa tahad mõlemat: et tema sind armastaks ja et sina võiksid vallaliseks olemise häid külgi muretult edasi nautida.

Mis vahendid tal olid? Ei midagi peale tunnete. Ja ta pakkus neid sulle kohe ja ilma midagi küsimata, nagu saaks ise ka aru, et meil polegi teisele inimesele enamat anda.

Sa kaotad ta nii: ei hinda seda, mis sul on, ja hakkad enamat tahtma. Järgmist vallutust, seiklust, lõbu, armumist, mida iganes.

Tunnista endale parem ausalt: sa pole katki selle tõttu, mis minevikus juhtus. Sa oled katki, sest sa oled oma draamast sõltuvuses. Mis sinuga juhtus – see on ainult lugu, mida endale pajatad, et oma isekust õigustada.

Isekus on lihtsalt soov mitte näha, pime olla. Alles kuid hiljem, kui kõik on ammu läbi, suudad sa mõista, mida sa talle tähendasid… ja tema sulle.

Valu toob selgust, ja sa oled selle ära teeninud.

Mitte liigselt hoolimine on alguses nagu kilp, mida on mugav kaasas kanda ja vajadusel enda ja maailma vahele tõsta. See ei vea kunagi alt. Kui sul pole ootusi, siis ei saa keegi pettumust valmistada. Aga sellest kujuneb ajapikku probleem. Sellest saab osa sinust, mida ei saa enam vajadusel välja lülitada.

Kui te koos olete, ei ole see sulle kohe tuntav, aga su kilp hakkab mõranema. See toimub nii aeglaselt, et mõne aja jooksul ei saa arugi. Aga ta on nii aus ja lojaalne ja ehe, et sa ei suuda enam kilpi päris kogu aeg üleval teie vahel hoida.

Aga su küüniline pool ei oska sellise uudse olukorraga toime tulla, ja sa teed oma esimese vea.

Esimene kord sa võidad ta tagasi, kuna sa ei vabanda. Või siis vabandad, aga ei mõtle seda tõsiselt. Selles punktis oled sa varem olnud. Tead, et ta annab sulle nagunii andeks. Ja pärast natukese aja möödumist ei mäleta seda enam nii ehedalt.

Kui sa oled veel eriti nõme, siis hakkad nüüd uskuma, et on isegi täitsa okei teise südame peal trampida. Võib-olla mõnikord ongi, aga tegelikult mitte nii nagu sina seda tegid. Ütled, et oled temaga, ütled, et ta on eriline, ja siis teed sellise asja nagu sa tegid. Ja pole isegi huvitatud kuulama, kui väga see talle haiget tegi.

Nagu juba mainitud: sa oled nõme.

Nii, natuke aega edasi. Sa oled end kokku võtnud ja saad tema kõrval enam-vähem normaalselt hakkama. Sa lubad tal enda kõrval olla ja püüad suhet tõsiselt võtta.
Kerime veel mõned kuud edasi. Sa oled vigu teinud, aga ta on tagasi sinu juures. Ja ta on samamoodi sinu küljes kinni kui enne.

Aga sa ei mõtlegi tõsiselt proovimisele. Te teete “pausi”. Mõlemad on sellega nõus, aga tegelikult on see sinu idee. Tema nõustub, sest tal pole valikut, ja loodab, et sa muutud sellest rahulolevamaks.

Ja su isekus tuleb üürikesest puhkeunest välja ja möirgab nagu lõvi. Selgub, et see polegi kadunud. Tema armastus tõi lihtsalt sinu parema poole ajutiselt välja, ja vaigistas halvemat. Kui praegu sellele perioodile tagasi vaatad, siis sa pole isegi kindel, et kogu see värk oleks üldse töötanud.

Sa oled kindel ainult selles, et oleksid pidanud vähemalt üritama.

Veel natuke aega edasi. See on nüüd kolmas, neljas või viies lahkuminek. Sa ei tea veel, et rohkem sa teda ei näe.

Ta tunneb sinuga hüvasti jättes vana tuttavat kurbust ja õnne korraga. Kurbust, sest teie ühine teekond on lõpule jõudnud. Õnne, sest te olete ju hetkel siiski koos.

See on see, kuidas teda kaotad: ta lubab sind ära oodata, aga sina ei luba midagi vastu.

Ta üritab sinuga tihti kontakteeruda, aga sina kirjutad siis, kui tuju tuleb. Sa võtad tema armastust kui midagi endastmõistetavat.

Osa sellest, mida teed, tundub sulle endalegi vale, aga sa teed seda ikka. Sa oskad lihtsalt nii hästi oma viletsat käitumist ära põhjendada, ja oma tundeid maha matta. Neid kuhugi nii sügavale matta, et ise ka enam hiljem kätte ei saa.

Isekus on pimedus. Sa unustad, et igaühel on murdepunkt. Sa tapad teie armastust, lämmatad seda ja ei suuda lõpetada ainult endale mõtlemast. Kui suudaksid natukegi teda tähtsale kohale seada, siis teaksid, kui väga sa talle iga päev haiget teed.

Nii sa teda kaotad: võtad parima asja, mis sinu ellu üldse tulnud on, surud selle käte vahele ja muudkui painutad… kuni see lõpuks murdub.

Ja siis sa vaatad seda, mis tükkidena maha jäi, ja oled üllatunud.
Ja nüüd on juba hilja.
Liiga. Hilja.
Ja see kahetsus… see sööb sind nagu kuri loom.