
Mõtisklus ...
Sa oled harjunud uskuma, et armastuse leidmine on midagi, mille nimel tuleb pingutada. Et kui sinu elus pole parajasti seda üht erilist inimest, siis on kuskil midagi puudu ja tuleb rohkem otsida.
Aga tegelikult ei ole sul vaja midagi otsida. Kõik, mida vajad, on sul juba olemas.
Tõeline armastus pole liblikad kõhus, silmside võõraga või filmilikud stseenid küünlavalgel. See pole parim seks ega eksootiline puhkus. Armastus ei ole ainult kirg ega “see õige hetk”.
Tõeline armastus on soojus, mida tunned, kui kuuled kallist inimest naermas. See on soov, et tal oleks hea — isegi siis, kui see nõuab pingutust. See on kompromissid, tülid, millest väljutakse tugevamana, andestamine, mõistmine ja kohalolu. See on valik, mida teed iga päev. Mõnikord keeruline, aga ometi selline, millest sa ei tahaks loobuda.
Ja mis kõige olulisem — armastus ise on alati sama. Ükskõik, kellele see parasjagu suunatud on.
Miks me siis tunneme, et partneriarmastus on teistsugune? Miks tundub, et just romantiline side on see “puuduv tükk”? Vastus on lihtne ja korraks isegi karm: bioloogia. Meie liik vajab paaritumist ja järglasi, seega otsime instinktiivselt kedagi “erilist”.
Aga seda ei tasu segi ajada armastusega. Iha, kirg, kiindumus, side — need on erinevad kihid. Armastus ise on palju mitmetahulisem ja seda võib tunda paljude inimestega.
Kui oled vallaline ja tunned end üksiku või tühjana, peatu hetkeks. Mõtle, millal viimati keegi sind päriselt rõõmustas. Sõbra soe pilk. Ema lohutav puudutus. Isa kallistus pärast sõnasid, mis oleksid võinud haiget teha. Sõber, kes kuulas ära su murtud südame. Keegi, kes tegi hommikul putru ainult selleks, et sul oleks kergem päev.
See kõik on armastus. Sama ehe, sama soe, sama tähenduslik.
Sul ei ole vaja üht “ainust õiget” selleks, et olla hoitud või õnnelik. Partner on lihtsalt üks paljudest, kes sellele tundele oma värvi lisab.
Sul ei ole vaja hingesugulast otsida. Sind ümbritseb juba mitu inimest, kes on sulle omal moel hingesugulased — ja nende armastus on sama päris.