Ära alusta suhet, kui oled endaga pahuksis

Suhtes olemine on ilus, aga ka nõudlik. Enamik suhete raskusi saab alguse mitte partnerist, vaid meie endi emotsionaalsest pagasist – ebakindlustest, madalast enesehinnangust või vanadest haavadest, mida kanname kaasas märksa kauem, kui tahaksime.

Sageli loodame, et “õige inimene” teeb kõik paremaks. Terved suhted tõesti toetavad, kuid neid on väga raske ehitada, kui iseendas valitseb rahulolematus. Kui sa ei usu, et oled armastust väärt või kardad pidevalt hülgamist, kanduvad need tunded paratamatult suhtesse.

Nii võib partner, kes on tegelikult hooliv ja hea, sattuda olukorda, kus ta peab toetama rohkem kui jaksab. Kui temast saab sinu heaolutunne allikas, muutub suhe ebavõrdseks ja hapraks. Ning kui see inimene ühel hetkel lahkub, on löök eriti valus.

Seepärast ongi kõige olulisem suhe, mis sul üldse olla saab – suhe iseendaga. Emotsionaalne iseseisvus ei tähenda külmust. Vastupidi: sa tunned samu tundeid mis teised, kuid need ei kõigu iga välise muutuse peale. Peas on vähem müra ja rohkem ruumi tähelepanelikkuseks, rahuks ja päris läheduseks.

Kahjuks paneb ühiskond meile kõigile surve, et “õige” inimene peab sul olemas olema ja vallalisus on justkui isiklik läbikukkumine. Kohtinguäpid, sotsiaalmeedia ja lakkamatud edulood ainult võimendavad seda. Aga tõde on lihtne: kui sa pole sisemiselt valmis, pole aeg kunagi õige.

Heida see surve õlgadelt. Võta aega, et end paremini tundma õppida – mis sulle päriselt meeldib, mis sind rahustab, mis sind kasvatab. Veeda aega inimestega, kes annavad energiat, mitte ei võta seda. Ela nii, et sa ise oleksid oma elu kõige olulisem toetaja, mitte kriitik.

Ja kui ühel hetkel ilmub keegi, kellega tõeline side tekib, siis oled sina selleks päriselt valmis. Sellised suhted ei sünni kiirustades ega vajadusest tühimikku täita – need sünnivad siis, kui kaks tervemat inimest kohtuvad õigel ajal.