Tänapäeva inimesed ei suhtu armastusse kergekäeliselt, meie arusaam suhetest on lihtsalt muutunud

Kuidas meie vanaisade-vanaemade abielud nii kaua vastu peavad, aga tänapäevaste inimeste omad mitte? Memm-taat vastaksid ilmselt midagi stiilis, et nad abiellusid ajal, mil sellist asja tõsiselt võeti ja ei hakatud raskuste puhul lahkuminemisele mõtlema.

Taoline mõttekäik on ühiskondlikus mõtlemises väga juurdunud ja omaette klišeeks kujunenud. Tead küll: et inimesed ei oska enam suhtes püsida ja teiste vastu sügavamaid tundeid tunda.

Kas me oleme tõesti selles mõttes hukatusele määratud põlvkond? Ei. Pigem võtab moodne inimene suhteid isegi tõsisemalt kui varem tehti.

Alustada tuleks sellest, et muutunud on arusaam sellest, mis suhte edukaks muudab. Täna me otsime sobivat partnerit ja seda, et saaksime võimaluse õnne tunda. Veel näiteks 100 või isegi 50 aasta eest olid abiellujate prioriteedid hoopis teised.

Sellest lähtuvalt ei vaata tänane inimene suhte lõppemist läbikukkumisena nagu vanasti. Pigem näeme negatiivsena seda, kui veedad 50 aastat inimesega, kellega ei saa õnnelikuks. Iga suhe ei pea kestma elu lõpuni ja lõpetamine ei tähenda, et me ei võta suhteid tõsiselt!

Armastuse nimel abiellumine on üldse suhteliselt uus nähtus, enne uuemat aega (19-20. sajand) praktiliselt olematu.

Ka veel viiskümmend aastat tagasi püsisid abielud suuresti tänu vajadusele ja sellele, et ühiskond vaatles nii vallalisi kui lahutajaid pigem halva pilguga, eriti naisi. Nii et mitte me ei lahku suhtest tingimata liiga ruttu, vaid vanemad põlved lahkusid liiga hilja, kui üldse.

Tänapäeval on suhtele kõrgemad ootused ja kuna valikuid on ka tunduvalt rohkem, siis inimene võibki rohkem nõuda.

Ta soovib vabadust ja iseseisvust ka suhtes olles. Ta soovib armastust, tuge, hoolivaid tegusid ja partnerit, kellega pikka eluteed käia. Kõik need soovid paneks sada aastat tagasi elanud inimese imestusest kulme kergitama või naerma ja nende leidmiseks edu soovima.

Valikurohkus mõjub kahtlemata ühtaegu nii posi- kui negatiivselt. Ühest küljest on meil rohkem võimalusi õnne leida. Teisalt on raskem valida, sest kõik variandid jäävad endiselt meie silme ette paraadi pidama ja meelitavad raskel hetkel sisimas küsima: äkki oleks pidanud teisiti valima.

Ja kuna valikuid on palju ja nõudmised suhtele kõrgemad, siis näeb moodne inimene rutem nii raskusi kui ka tunnetab, millal tasuks suhtes lahkuda.

Paljud asjad, mida meie suhtes olles raskeks peame, poleks muidugi vanaisa-vanaema puhul ehk pikka aega üldse jutukski tulnud. Kui üldse.

Kaua siis peaks suhtes püsima, kui see ei rahulda? Millal meil tasuks edasi liikuda teadmisega, et õppetund on kätte saadud? Vastus tuleb igaühel endal leida.

Mineviku- ja tänaseid suhteid seob siiski ühine suur väljakutse. Keegi ei saa meile õpetada, mis on hea suhe ja kuidas seda hoida. Pole standardit, mille põhjal selgelt hinnata, et praegune on halb, keskmine või hea.

Igatahes on selge, et suhet ei peaks hindama selle põhjal, kui kaua see vastu peab. Halvas suhtes püsimine ei peakski aastaid kestma. Probleem pole taas vallaliseks jäämine, vaid see, kui paar ei suuda omavahelisi pingekohti läbi töötada.

Suhtes tuleb esikohale seada inimesed, mitte traditsioonid, alates ootusest, et abielu kestab elu lõpuni või vähemalt väga kaua.

Ainult sina tead, mis sulle hea on. Sinu tõde on su enda teha ja järgida. Kui sa pole rahul, räägi sellest partneriga või püüa muul viisil avastada, mis puudu on. Peamine on mitte partneri eest sulguda. Ta peab saama vähemalt võimaluse koos kasvada ja areneda. See on juba tema asi, kas ta soovib ja on selleks valmis.

Kui partner ei taha koostööd teha või ei nõustu sinule vajaliku suunaga elus, on sobiv ka lahku minna. Me ei saa õnneotsingutest loobuda, sest keegi äkki arvab, et me ei võta suhteid tõsiselt.

Inimese peamine eesmärk on südame häält järgida ja ennast õnnelikuks teha, siis ta saab ka teisi õnnelikuks teha. Soovitused ja nõuanded pole püha tõde, sest teised pakuvad neid ikka endast lähtuvalt, mitte kuidagi objektiivsel pinnal. Ja tegelikult ei tea keegi, mis on õige. „Õigesti elatud elu“ on nagu püha graal, mida keegi kunagi ei leia.

Igaüks peab leidma oma õige tee. Selleks me siia maailma sündisime – mitte lihtsalt mutrikeseks suuremas süsteemis, mis tahab kindlate reeglite alusel joosta, mida keegi on kunagi ammu paika pannud.

Kuidas siis ikkagi 70-aastaselt ikka veel õnnelikult abielus olla? Tähtsam on seda saladust elu läbi ühiselt otsida, mitte keskenduda puhtalt ajalise rekordi saavutamisele.