Amoremi tutvus- ja suhteblogi

Naine üksi kiigub mere ääres

Võib-olla mulle polegi määratud armastust leida?

Mõtisklus ...

Armastust mu elus muidugi leidub, aga ma mõtlesin vastastikust armastust. Sellist, kus keegi tõesti tahab minuga koos olla. Sellist armastust, mis inspireerib.

Minu probleem on, et ma soovin, et armastus oleks nagu võlujõud – mitte midagi loogilist ja mugavat. Mu hing ihkab elektrit ja sädemeid õhus kehade vahel, poeesiat ja suudlusi, mis panevad muu maailma hetkeks unustama.

Aga ükspuha kui palju ma seda ihkan ja teistele anda püüan, ma tunnen, et vastu ma seda ei saa. Mina pole kunagi see, kelle kätt hoitakse, et öelda: “Ma olen sinu nimel kõigeks valmis. Sa oled parim asi mu elus.”

Ma olen tüdinud endale valetamast, et tahan midagi vähemat ja sõprusest piisab. Olen hakanud leppima tõsiasjaga, et mu ellu ei saabugi sellist armastust nagu vajan.

Võib-olla ma olengi määratud üksi olema, või on mu saatus ainult anda, aga mitte saada.

See on kindlasti natuke ka minu viga, sest ma olen liiga optimistlik. Ma ei keskendu kunagi põhjustele, miks mingi suhe ei tööta. Ma püüan valgust aimata ka kõige pimedamas pimedas. Ma ei mõtle, et kui raske armastus olla võiks – ainult sellele, kuidas see oleks pingutusi väärt.

Ma olen alati olnud romantik ja ma olen alati nautinud filmides selliseid dramaatilisi finaale, kus kõik tundub olevat kadunud, aga armastus siiski lõpuks võidab. Võib-olla ma ei jahigi niivõrd armastust kui pigem seda, et olla kellegi jaoks nii eriline, et ta teeks minuga koos olemiseks mida iganes – mitte ainult mu lähedale pääsemiseks.

Ja ma keeldun muutumast. Ma ei tagane sentimeetritki, et saada just seda, mida tahan.

Ma ei taha tavalist armastust. Ma ei taha koos olla inimesega, kellega mul on lihtsalt ühiseid huvisid või tundub, et ta oleks minu perekonda ja seltskonnaringi sobiv lisa.

Ma ei taha sarnast, vaid hingesugulast. Tahan, et mu partner ütleks, et ta on mu järele hull, et ta lihtsalt keeldub kellegi teise kõrval oma elu veetmast, et ma lihtsalt täidan kogu ta südame. Et ta on nõus minu nimel võitlema. Et ma olen talle tähtis ja ta on nõus seda tegudega kinnitama.

Ja ma ei arva, et ma küsin liiga palju. Minu meelest pole lollus mõelda, et armastus võib inimest tabada millal ja kus iganes ning meie asi on lihtsalt kohal püsida, et seda erilist asja elusana hoida.

Ma ei tea, mida homne toob. Ma ei tea, kas ma leian armastuse, millist soovin. Ehk on mulle määratud aina üksi edasi rühkida. Võib-olla suudan ma armastust täiel rinnal kogeda ainult üksilduses – siis on see nii puhas, et muutub lausa taltsutamatuks jõuks.

Aga ma usun, et see pole nii. Ma usun, et häid asju saavad need, kes usuvad nende võimalikkusse. Ja seni veedan ma oma päevad pigem üksi seda armastuse ideaali taga ajades kui millegi lamedaga rahuldudes, mis on selle valinutele „lihtsalt mugav“.