Kas paha poiss saab alati tüdruku?

Nii mõnigi noormees kurdab, et kuigi neiud nimetavad vastutulelikkust, kenasti käitumist ja häid kombeid vastassugupoole puhul soovitud omadusteks, erutavad neid pigem siiski „pahad poisid“. 

Kas see on tõsi, mida rahvasuu räägib ja ka näiteks filmides näha saab? Või on pigem nii, et „pahad poisid“ on ka üldiselt kena välimusega, mis üldse võimaldab neil halbadest tegudest hoolimata edukalt „skoorimist“ jätkata? Või on tõde kuidagi kolmandat moodi?

Esiteks tuleb muidugi möönda, et on oht, et sellised kurtjad võtavad teemat liiga mustvalgelt. Endaga hästi hakkama saav, enesekindel mees ning oma tundliku poolega heas kontaktis olev mees ei pea olema kaks erinevat isikut, vaid elada samas kehas.

Kui aga siiski üldistada ning eeldada, et paha poisi juures on omadusi, mida lihtsalt hea poisi juures napib, võib välja tuua paar üldist näitajat, mis naistele meeldivad.

Põnevus. Paha poiss ei tee seda, mida teised ette ütlevad, vaid paneb ise paika, kuidas käituda ja maailmas hakkama saada. Ta teeb, mis tahab, läheb, kuhu tahab, ei püüa end kogu aeg teiste ees õigustada või välja vabandada. Liiga palju normidega mugandumist muudab igavaks – nii mehe kui ka naise!

Enesekindlus. Paha poiss teab, kes ta on, ja ei hooli teiste arvamusest üleliia palju. Nad teavad oma väärtust ise ega pea sellele kogu aeg väljast kinnitust saama. Kui meenutada näiteks varalahkunud James Gandolfinit telesarja „Sopranod“ („The Sopranos“) peaosas, võib öelda, et paha poisi veetlus ei sõltu isegi tingimata korralikust füüsilisest vormist või vanusest.

Väljakutse. Kuna naise otsus on see, mis tõeliselt määrab, kas suhet alustada või mitte, armastavad õrnema sugupoole esindajad väljakutset isegi rohkem kui mehed. Raskesti kättesaadav tundub alati väärtuslikum. Ja kuna paha poiss võib ka minema jalutada, kui asjad teravaks muutuvad, pakub tema kinnihoidmine väljakutset ka hiljem.
„Paha poiss“ on kaasaegne stereotüüp, mis tekkis negatiivse kuvandina 1950ndatel, Ameerika unistuse hiilgeajal, mil ühiskondlikele normidele mugandumine oli tänasega võrreldes raske töö ja eeldas tihtipeale oma arvamuse ja vajaduste allasurumist, et teenindada kollektiivi. Seda kinnistasid ka tollased filmid, nii et sellest sai tuntud klišee.
Ajad on aga edasi liikunud ja nüüd on palju kergem „paha poisi“ ligitõmbavamaid omadusi ja üldiselt levinud sotsiaalseid ootusi ühendada.

Sa ei pea olema keegi teine kui see, kes päriselt oled. Kui töötad oma enesekindluse kallal (kasvõi isiklikus ja tööelus eesmärke püstitades ja neid täites), aitab see atraktiivselt mõjuda samal viisil nagu „pahal poisil“ – ilma et peaksid teiste suhtes hoolimatult käituma.