Amoremi tutvus- ja suhteblogi

Mees toob naisele üllatuseks lilli

Kuidas armastust alal hoida

Et armastus ei kaoks, pead sa endasse süübima ja enda hinge sukelduma, sügavamale kui mineviku haavad, mis tavaliselt eemale peletavad. Nii sügavale, et ei too neid haavu enam endaga olevikku pinnale. Nii sügavale, et saad aru, millal on probleem sinus ja millal temas. Oma valu pead sa ise kandma.

On kerge olla kellestki sisse võetud, nautida värsket intiimsuhet ja sellest pea kaotada. Alustada on kerge, armastust hoida ja selle juures viibida raskem. Sa ei pea ainult iseenda eluga hakkama saama, vaid sellesse ka teise inimese mahutama.

Kui reaalne elu pihta hakkab – arved, väljaminekud, töö, stress, eri asjade vahel jagunev tähelepanu –, muutub ka armuelu üha enam lahinguvälja sarnaseks. Parimad kavatsused langevad põrmu. Kaks inimest, kes varem võisid terve päeva voodis teineteise embuses veeta, vaidlevad nüüd millegi tühise üle, näiteks kes peaks täna nõusid pesema.

Armastuse alalhoidmine on kaunis kunst. Sa pead hetkes püsima ja meenutama, miks sa üldse selle inimese suhtes midagi tundma hakkasid. Sa pead armastust säilitama ka hetkel, kui erilist hellust südames pole, kui arvete maksmine on hilja peale jäänud, prügi pole ikka välja viidud, kui tunned, et sinu panust suhtesse ei väärtustata. Või kui minevikuvarjud südames suudavad sind veenda, et mingi ammulõppenud asi on elus ja valmis sulle taas haiget tegema.

Pead olema valmis armastama, kui kardad üle kõige pettumist, teise inimese usaldamist, seda, et inimene, kelle kõrval ärkad, sulle haiget teeb, sest tal on see võimalus. Armastada tähendab selgelt mõista, et kellegi lähedale laskmine võimaldab ruttu palju haiget saada.

Armastust alal hoida tähendab ennast tunda ja teada, kuidas su minevik mõjutab seda praegu olevat. Seda, kuidas sinu suhe vanematega (või selle puudumine) hakkab mõjutama suhet praeguse partneriga, meeldib see mõte sulle või mitte.

Armastuse alalhoidmine eeldab enese tundmaõppimist. Sa ei saa lihtsalt süüdistada ja näpuga näidata. Sa ei saa olla oma elu ja taustaloo ohver. Sa pead mõistma, et kui tekib probleeme, oled sina selle põhjus, või vähemalt osa põhjusest.

Armastada tähendab end iga päev vaimses mõttes peeglist vaadata: sinu partner peegeldab, kui stabiilne ja armastav sa oled. Sa pead iga päev endale meenutama, et oled armastust väärt, sest väike osa sinust jääb seda ilmselt alati eitama ja sellega kiusama.

Kedagi tõeliselt armastada tähendab end paljana vaadata ja seda ka teisele inimesele näidata. Sa pead paljastama, kes sa maskide all ja kaitsvate müüride taga tõeliselt oled. Pead ütlema: “See olen mina. Võta mind sellisena nagu olen!” Ja lootma, et teine ei kõnni minema.

Armastamine on julgustükk ega sobi argadele. Armastus on tugevatele, kes valmis riskima sellega, et enda avamine kokkuvõttes haiget teeb.

Armastus on neile, kes riskivad hüljatasaamisega, sest loodavad, et teine inimene näeb ja võtab neid vastu nagu nad tõesti on. Armastaja ei anna teise suhtes alla. Ta ei võrdle partnerit mingi võimatu standardiga, mille kõrgusele teine kunagi nagunii ei tõuseks. Ta ei otsi süüdlasi, vaid lahendusi. Ta ei viska teist minema, kuigi meie moodne kultuur ja ühiskond promovad lõputut tarbimist, uue ja parema otsimsit ning olemasoleva väljavahetamist.

Armastaja võitleb, sest armastus on võitlemist väärt. Ta ei nõua, et teine teda õnnelikuks teeks, vaid püüab endas õnne üles leida ja siis seda teisele jagada.

Ta suudab eristada armastust, mida tasub hoida ning armastust, mis ainult väsitab ja mõlemaid kurnab. Ta püsib paigal, kui asjal on kõigest hoolimata tulevikku, ja kõnnib minema, kui miski muu enam ei aita. Ta räägib tõtt – esmalt endale, sest ausus algab endast.

Kedagi armastada on väljakutse neile, kes julgevad oma hirmudele vastu astuda. See võtab kõik, mida sul anda on. Aga kõik väärtuslik nõuab teatud ohverdust.