Miks mehed ei taha enam kohtingul käia: ühe mehe seisukoht

Öeldakse, et kohtingutekultuur on suremas ja mehed ei kutsu naisi enam kohtama, vaid pigem dringile või kohvile. Ütlejad on eelkõige õrnema soo esindajad. Kuna probleem ei paista kuhugi kaduvat, otsustasin sel teemal oma mõtteid avaldada.

Esiteks on vajalik meenutada, et kohting on mehe ja naise vaatenurgast täiesti erinevad asjad. Naised ootavad, et saaks end hästi ja eriliselt tunda. Paraku paljud naised leiavad ka, et see on võimalus lõbutseda, ilma et peaks midagi kulutama ega üldse vaeva nägema. Nende panus oleks nagu lihtsalt „jah“ öelda ja kaasa minna.

Mehe seisukohast on mõte kohtingust häirivam, sest meie peame tegema kogu töö. Esiteks juba kedagi välja kutsuda on pinget tekitav, sest kes ikka tahaks äraütlemist kuulda. Mehed on tõesti sellega vast rohkem harjunud, sest on seda rohkem kogenud, kuna neilt oodatakse üldiselt seda esimest sammu… aga see ei tähenda, et „ei“ kuulda meeldiv oleks!

Aga oletame, et naine vastas jaatavalt. Edasi juhtub nii, et naine ei pea põhimõtteliselt midagi tegema, mees peab aga planeerima, kuidas tal olemine meeldivaks teha. See aga tekitab juba suuremat stressi, sest me ju tahame, et kohting õnnestuks.

Tihti osutub neiu ka üldse mitte abivalmiks, et aidata midagi planeerida. Küsid näiteks vihjeks, et millised toidud talle meeldivad või mida talle üldse teha meeldib. Ta vastab üsna kindlasti „Mulle sobib suht kõik“ või „Üllata mind“. Pärast seda on üsna ebameeldiv juba kohtingu ajal avastada, et sinu valik kohe üldse ei sobi, näiteks Tai köök.

Mõnigi tüdruk vastaks selle peale, et kohtingu ettevalmistamine ongi mehe töö. Aga kas tõesti on minu poolt nii vale planeerimise ajal tema arvamust küsida? See on minu esimene võimalus näidata, et ma olen teistega arvestav inimene.

Aga lähme edasi. Tõenäoliselt peab mees ka kohtingu täies ulatuses kinni maksma. Leidub tõesti naisi, kes ei näe enda eest maksmises üldse probleemi, aga tõenäoliselt nad kohtingul seda välja ei paku, vähemalt mitte esimesel või teisel korral.

Ma tõenäoliselt ka ei lasekski tüdrukul esimesel kohtingul enda eest maksta, sest ei tahaks jätta muljet, et olen ihnuskoi või kutsusin teda tegema midagi, mis mul finantsiliselt üle jõu käib. Aga oleks kena, kui ta võimaluse välja pakuks, et ise oma osa maksab.

Nii et vaatame asja realistlikult. Maailm on muutunud ja inimeste käitumine ühes sellega. See ei tohiks enam kellelegi imelik tunduda, kui väljendad oma sümpaatiat kellegi suhtes interneti teel või koguni tšäti ajal välja kutsud.

Ka enda eest maksmine ei tohiks võrdsuse ajastul surmapatuna mõjuda. Kindel on igatahes see, et mehed ei taha alati kogu rasket tööd ära teha, kui isegi ei tea, kas pingutus viib kuhugile. Ütle ausalt, tüdruk: kas sina tahaksid?

Kui ma nüüd endast räägin, siis ma ei tunnegi enam soovi iga meeldivat tüdrukut n-ö tõelisele kohtingule kutsuda, eelnevalt väljatoodud põhjustel. See pole alati isegi võimalik, sest korralik kohting võib päris kalliks maksma minna – tavalisest kahele kinoõhtust rääkimata, pärast mida näiteks sööma minnakse.

See, et mees olen, ei tähenda, et ma saan või isegi tahan üheõhtuse meelelahutuse eest 50-100 eurot kulutada. See, et ma olen mees, ei tähenda, et ma olen rahast tehtud ning tahan vaevaga teenitut lihtsalt laiali loopida.

Seetõttu ma eelistan tüdrukuid pigem enda juurde filmiõhtule kutsuda, või näiteks kohvi jooma. Miks ma peaksin palju vaeva nägema, kui pole isegi veel selgunud, et me üksteisele meeldime ja sobime?

See, kui me kohtingu asemel esialgu lihtsalt kokku saame, tema või minu kodus istume, Netflixist filmi valime ja veinipudeli tühjaks joome, ei tähenda, et meil poleks tore või et võimalik tulevane suhe oleks ebarahuldavalt alanud.

Kohting võib tulla ju ka hiljem, kui selgub, et side on tugev. Kui mulle meeldib kokkuvõttes ainult neiu välimus, siis ma isegi ei tahagi teda päris kohtingule kutsuda. Aga kui eelnevalt reaalses elus väga ei suhtle, siis ei saa ju seda ette teada. Selleks ongi hea näiteks netfliksida ja veini juua.

Enamik mu tuttavaid mehi mõtleb minuga samamoodi. Kui tüdruk tõesti meeldib, pole tõelise kohtingu korraldamine probleem, või muude romantiliste žestide tegemine. Aga kui neiul on iga õigus tutvuse alguses ettevaatlik olla, et kui palju ta pingutab ja endast välja annab, siis peab ju meestel ka selline võimalus olema!
Praeguse aja inimesed võtavad kohtingulkäimist tõsisemalt kui näiteks meie emad ja isad, kellel polnud internetiajastuga kaasnevaid mugavaid vahendeid palju suhtlemiseks ja kiiresti tutvuste sõlmimiseks.

Seetõttu ongi tänapäevased noored ettevaatlikumad midagi suhteks või kohtinguks nimetama, et jõuaks kaaslast natuke tundma õppida. Me ütleme pigem „ah, me niisama vahel tšätime“ või „oleme lihtsalt sõbrad“ või „käime vahel kohvil“, et sobivuses veenduda, enne kui asi tõsisemaks muutub.