Mõtisklus: sa abiellud tõenäoliselt vale inimesega

Tänapäevane inimene kardab lähedasi suhteid nagunii, aga eriti õudne on mõte end vale inimesega pikemaks ajaks siduda. Varasemad põlvkonnad abielu sellisest perspektiivist tingimata ei kaalunud, aga meile on selle “õige” leidmine väga tähtis.

Ja sellest hoolimata abiellud sa tõenäoliselt vale inimesega. Loe ja saad teada, miks. (Sama jutt kehtib muide igasuguse pikema püsisuhte korral, loe isegi siis, kui ei hakka parajasti abielluma!)

Probleem algab juba rohujuuretasandil. See tähendab, et paljudel meist seostub suhtes ja lähedane olemisega palju sisemisi probleeme ja konflikte, aga need hakkavad paljudel juhtudel ilmnema alles reaalselt suhtes olles.

Kes meid väga hästi ei tunne, need arvavad, et me oleme normaalsed. Aga rohkem valgustunud ühiskonnas alustaksid inimesed tutvumist mitte küsimustega üksteise töö ja hobide kohta, vaid küsimusega: “Ja mis sinuga valesti on?!”

Asi võib olla selles, et me kaldume ärrituma või endasse sulguma, kui teised meiega ei nõustu. Või sellega, et me suudame lõdvestuda ainult töötamise ajal või muid kohustusi täites. Või meil on lähedusprobleem seoses seksiga. Või soovime kogu aeg täiuslikud olla.

Igatahes on kindel, et meie paljud suhteprobleemid selguvad alles kellegagi lähemalt koos olema hakates. Siis on meil ka komme puudujääkides (osaliselt või täielikult) partnerit süüdistada ja sellega teemale joon alla tõmmata.

Sõpradega neid suhteprobleeme väga ei lahenda, sest nad enamasti ei hooli piisavalt teise inimese eest raske töö ärategemisest. Neil on ju omad mured. Sellest ka eksklik arvamus, mis paljudel vallalisena tekib – et meiega on suhteliselt kerge lähedane olla. Sõbrad ju väga ei nurise.

Ja ega meie partnerid pole rohkem enesest teadlikud ja kontrollitud.

Muidugi, me vähemalt üritame teist inimest tundma ja mõistma õppida. Külastame nende peret ja sugulasi. Vaatame fotoalbumeid, tutvume nende vanade sõpradega. See tekitab tunde, et me oleme kodutöö teise inimese suhtes ära teinud – aga ei ole.

Selle tulemusel ei sünni midagi sügavat, vaid hoopis (alguses) lootusrikas suhe kahe inimese vahel, kes ei tea tegelikult, kes nad ise on ega kes partner täpselt on. Koos minnakse vastu tulevikule, mida kumbki ei oska päris ette kujutada ning igaks juhuks ei torgi ka. Äkki tõuseb veel tühjast tüli.

Suure osa ajaloost on inimesed abiellunud kainelt arutledes: meie maavaldusi saab ühendada, vähemalt üks osapool on rikkast ja/või mõjukast perest, mõlemad perekonnad oli usuküsimustes ühel meelel, jne.

Nii sündisid abielud täis hingelist üksindust, petmist, ülekohut ja külmi kalke südameid. Kaine meelega sõlmitud liidud kalduvad olema mingile kasule orienteeritud, snooblikud, kitsarinnalised ja üksteise suhtes ärakasutavad.

See võib olla põhjus, miks tundepõhised abielud on nii loomulikult uuemate põlvkondade poolt omaks võetud. Need pole pidanud enda kasulikkust ühiskondlikul tasandil tõestama ja kinnitama. Loeb see, mida kaks inimest oma südametes tunnevad, mitte kained argumendid.

See viib paraku teise äärmusse. Tihti tekib meelsus, et kiiruga tegutsemine – abiellumine, laste saamine – tundub turvalisem kui ettevaatlik planeerimine. Võib-olla tuntakse üksteist alles kuus kuud või ühel pole püsivat töökohta või mõlemad on alles hilisteismelised – aga mis siin ikka oodata, las käia! “Õige tunde” ülistamine võib olla meie põlvkonna ebateadlik reaktsioon kõigile eelnevatele põlvkondadele, mis kainet mõistust peale surusid.

Aga kuigi me orienteerume tunnetele ja ootame seetõttu, et abielu meid õnnelikuks teeks, pole asi nii lihtne. Tegelikult otsime me pahatihti tuttavlikkust – püüame luua samasuguseid olusid ja tundeid nagu lapsena tundsime.

Paraku pole lapsepõlves kogetud tunded väga hea alus või eeskuju täiskasvanute suhetele. Meie varane lapselik arusaam armastusest sisaldab ka varjupoolt, mis on üllatavalt ebafunktsionaalne.

Näiteks klammerdume inimese külge, kes ei suuda meid omakorda toetada; januneme soojust inimese poolt, kes ei suuda seda anda; ei tunne piisavalt kindlust, et oma soove välja öelda, jne. Täpselt nagu siis, kui ema või isa jäi ootustele alla (kuri, alkohoolik, vaimselt eemalolev vms), aga laps ootas temalt ikka imesid ja pidas teda täiuslikuks.

Pole siis ime, et me kaldume täiskasvanuna pahatihti kõrvale heitma partnerikandidaate, kes on mitte valed, vaid lausa eemaletõukavalt õiged – liiga tasakaalustatud, vaimselt küpsed, mõistvad, toetavad ja usaldusväärsed.

Kui me oleme harjunud, et pole selliseid asju ära teeninud, sest me ei saanud neid nooremana armastusest endale pilti kokku pannes, siis on raske häid asju ka vastu võtta. Ja nii me abiellume valede inimestega, sest ei seosta sisimas armastust õnnelik olemisega.

Me teeme halbu valikuid vahel ka puhtalt seetõttu, et oleme üksi. Kui vallaline olla on liiga kurb ja igav, võime kergesti lihtsalt kedagi enda kõrvale valida. Et keegi kasvõi seltskonda pakuks. Kui me tahaksime mõistlikus koguses valivad olla, peaksime tundma end rahulikult mõtte juures, et peame võib-olla esmalt aastaid ja aastaid üksi olema, enne kui sobiva partneri leiame.

Ja kui ikkagi abieluni jõuame, siis sooviga oma hea tunne teise inimese vastu püsivaks muuta. Loodame, et see aitab esimesi õnneuimas nädalaid või käepalumise-hetke rõõmu talletada. Selleks valitakse tavaliselt ka meeldejääv koht nagu Veneetsia-reis või mootorpaadiga merel olles ja õhtupäikest imetledes.

Me abiellume selliste mälestuste talletamiseks, aga tegelikult pole heade tunnete ja abielu vahel võrdusmärki.

Abielu kaldub meid juhtima pigem tunnetemöllust risti vastupidises suunas, nimelt olmeasjadega tegelemise valda. Ühine majapidamine, igapäevased pikad sõidud tööle ja koju tagasi, kohustused, lastega tegelemine, kelle pidev kohalolu kaldub summutama kire, mille abil nad üldse sündida said.

Kuidas siis mitte abielluga “vale inimesega”? Lihtne. Selleks tuleb lahti lasta romantilisest ideest, mis on lääne ühiskonnas viimase 250 aasta jooksul levinud – et kusagil eksisteerib täiuslik olend, kes kõik meie vajadused, soovid ja ihad täita suudab.

Selle asemele tasub valida tragikoomiline tõdemus, et IGA inimene on võimeline meid pikema aja jooksul pahandama, tüütama, vihastama ja pettumust valmistama. Ja me mõjume teistele samal moel. Sisemine tühjus ja poolik olemise tunne pole omadused, mida suhte loomine lahustab.

Võib tunduda ootamatu, aga selline pealtnäha pessimistlik hoiak võib meid ja meie abielusid päästa. See võib eemaldada liigse surve, mida ühiskondlikult propageeritud ideaalid abielule asetavad. See, et kindel isik ei suuda meid pidevalt õnnelikuks teha, ei tohiks olla argument tema vastu. Või siis argument selle poolt, et peaks tingimata kellegi teisega õnne proovima.

Meile kõige paremini sobiv partner ei pruugi olla inimene, kes jagab kõiki meie eelistusi – sellist inimest pole nagunii olemas. Pigem võib see olla isik, kes oskab eriarvamusel olla ja teie erinevustele mõistlikult läheneda. Ühilduvus ja kokkukasvamine on head asjad, mida suhtes olemine kaasa võib tuua, mitte selle eeltingimused.

Tänapäevane idealistlik nägemus armastusest ja suhtes olemisest teevadki need asjad nii raskeks. Elu liigubki üles-alla, aga meile tundub, et olukord ei tohi kunagi halvemuse poole pöörata, vaid ainult üles nagu lõputu ameerika mägi. Me jääme üksildaseks ja kinnitame endale, et asi on suhtes, mille loonud oleme.

Selle asemel peaksime püüdlema suhtes teisi väärtusi: andestamist, asjade huumoriga võtmist, partneri suhtes lahke olemist. Nii partneri kui ka enda vastu.

* Kirjatükk põhineb briti esseisti, filosoofi ja romaanikirjaniku Alain de Bottoni mõtetel.