Ma igatsen sind ikka – aga teistmoodi kui enne

Mõtisklus ...

Lõpuks ometi: mälestus sinust on ähmaseks muutumas.Seda oli muidugi oodata, sest aeg läheb aina edasi ja meie muutume koos ajaga. Aga kui sa olid just lahkunud, oli seda muidugi raske uskuda. Nüüd algavad paljud hommikud nii, et kui unest ärkan, siis mõte sinust polegi esimene, mis pähe tuleb. Vahel ma pean sind spetsiaalselt meelde tuletama, sest miski minus tuletab end meelde ja nõuab sinu meeleshoidmist.

Jah, sa oled mu igapäevastest mõtetest kadumas. Aga ma igatsen su järele ikka!

See igatsus tekib teatud olukordades ja viisidel, mida ei oska kohe seostadagi. Vaatan kodus diivanit ja korraga meenub, kuidas me ühes teises kohas ühes teisel diivanil esimest korda koos istusime. Või ostan pudeli veini ja meenub, kuidas me viimast korda koos poes käisime.

Ma ei mäleta enam, mis tunne oli sind puudutada või kuidas sa lõhnasid. Aga isegi kui meelde tuleb, siis ei tõmbu kõhus miski enam õnneks krampi nagu surev täht, mis omaenda raskuse all kokku vajub.

Pigem meenuvad igasugused väikesed asjad. Kuidas su juuksed päikese käes sillerdasid. Su nina. Kuidas sinuga rääkimine tekitas tunde, et räägin iseendaga, sest vestluskaaslane sai minust nii hästi aru. Kuidas sa voodis lebasid ja raamatut lugesid.

Aga see kõik on möödas. Ma ei nuta. Nutmise aeg on möödas ja see iseenesest rõõmustab, kuigi teeb samas ka kurvaks.

Mu süda teenib jälle ainult ühte eesmärki: kindlas rütmis lüüa, et verd mu kehas laiali pumbata. Mind käigus hoida. Ma igatsen seda aega, kus see lõi ka sinu jaoks. Nüüd on armastus maha maetud ja ainult bioloogiline funktsioon alles.

Ma tunnen puudust sellest, kuidas sa mind kutsusid. Sellest, et sa olid minu jaoks olemas, kui mitte minu lähedal, siis ümbruses. Lihtsalt käsi mu seljal, huuled mu kaelal. Naeratus ja kohvitops.

See oli kõik, mida vajasin, ja samas kunagi mitte piisav. Sinust piisas mulle, aga ma nõudsin samas raevukalt aina rohkem ja juurde.

Ma tunnen puudust sinu pehmusest, mis tekitas tunde, et selle sees elan ka kõige hullemad tormid üle.

Aga sa oled läinud. Sa oled tasapisi haihtumas. Mul pole sõnu, mis kõik olnu kuidagi heaks teeksid, nii et ma piirdun lihtsalt su meenutamisega. Sa oled kaugel horisondil täpiks kahanenud ja vaatad mind sealt, et kuidas ma üks uute tormidega toime tulen.