Sa pead mind rõõmsaks inimeseks, sest ei näe minu sisse

Amoremi toimetus jagab mõtlemapanevat lugejakirja, mis meenutab, et inimeses peitub alati enamat kui tema välisilme põhjal hinnata saaks. Kui tahad teist inimest oma ellu, siis pea meeles, et pühapäevamask on ainult osa temast ja sa puutud kokku peagi ka kõigega, mis on eri põhjustel avalikkuse eest varjus.

Kiri meenutab ka, et elu ei saa koosneda ainult positiivsest ja meie enda huvides on leppida ka mõõnade ja tagasilöökidega. Ja lõpuks meenutab see väike kirjutis ka tugevust, mis meis leidub, et ka raskematest asjadest ja olukordadest üle saada – et meie sees on rohkem tugevust kui uskuda julgeme.

***
Sa pead mind rõõmsaks inimeseks, sest ma hoian kõike kurba ainult endale. Ma ei jaga oma elus toimuva kohta sotsiaalmeedias infot, ei hakka peol kohatud võõrale isiklikke asju rääkima… Kui küsid, et kuidas läheb, siis ma ei tee sulle oma tõusude ja mõõnade kohta üksikasjalikku ülevaadet.

Ma hoian oma valu endale. Ma ei tülita sellega teisi, sest tean, et nemad ei saaks nagunii mu probleeme minu eest lahendada. Sellest kuulmine tekitaks neile ainult lisastressi ja ma ei taha ka, et keegi mu pärast muretseb. Mis sellest kasu oleks, kui keegi kujutleks mind murtuna ja abituna?

Tegelen oma probleemidega parem ise, isegi kui see tähendab pidevat võitlust. Mu suurim saladus ongi see, et olen ammu vaimselt ummikus ja otsin aina uusi viise leida, kuidas sellest välja tulla.

Kuigi ma olen sisimas õnnetu, näen välja pigem rõõmus, sest oskan teiste ees draamat vältida. Naeratan, kui tutvusi loon või tuttavaid kohtan, naeran, kui on naljakoht, ja seltskonnas isegi unustan mõneks ajaks, et mul on probleeme. Matan need nii sügavale endasse, et kõik tundub taas okei.

See maskeraad ei kesta muidugi kunagi kaua. Mingi asi või olukord meenutab lõpuks alati tegelikku seisu. Kui näen armsat paari kätt hoidmas, siis meenub, et mina lähen voodisse üksi. Kui sõbrad räägivad teiste sõprade kohta, siis meenub, et ma pole lähedaste inimestega oma elus nii lähedane kui tahaksin olla. Kui näen peret väljas lõunastamas, siis meenub, et mul poleks kedagi endaga kaasa kutsuda.

Kõige raskem on näha aga kellegi siiralt õnnelikku naeratust, mis jõuab suu ümbert silmadesse välja. See meenutab paljusid kordi, kui ma olen sundinud end õnnelikuks ja naeratama, et mu elus toimuvale mitte otse ja julgelt näkku vaadata.

Õnnelikolemine ei tule mulle loomulikult ega kergelt, aga ma tundun paljudele õnnelikuna – sest ma ei anna kunagi alla ja annan oma absoluutse parima, et aina paremaks inimeseks areneda.

Annan parima, et näha elus head, kuigi sisimas olen pigem viriseja. Annan parima, et elu nautida, sest kuigi paljude asjade üle võiks viriseda, siis leidub ka palju asju, mille üle tänulik olla. Leidub ju nii palju asju, mis panevad ka läbi pisarate naeratama.