Armastus ja tunded

Ma ei teeskle, et ei hooli, kuigi nii paistaksin lahedam

Mõtisklus ...

On ilmselge, et mul on sinu vastu tunded. Seda tõsiasja pole mõtet peita. Kui mulle sõnumi saadad, siis ma ei oota vastamisega kaks tundi, et jätta muljet nagu mul oleks paremat teha kui sinuga tšättida. Kui mind kohvile kutsud, siis ma ei lükka kokkusaamist edasi ega hiline, et jätta sulle muljet nagu mu elu oleks juba niigi põnev ja tegevusi täis.

Minu jaoks on mängude mängimine ja oma tunnete varjamine raskem kui tõde tunnistada. Sõnumitest mitte väljategemine võtab rohkem energiat kui neile koheselt vastata. Mõelda hoolega läbi, mida ütlen ja mis teemadel juttu teen, on väsitavam kui öelda seda, mis hetkel südames ja peas– isegi, kui see ei kõla alati tingimata maksimaalselt coolilt.

See kõik võib sind peletada ja tekitada tunde, et ma olen liiga intensiivne, aga tead – ma ei kavatse end alla suruda lihtsalt põhjusel, et olen ehe ja spontaanne. Ma ei põe oma avatust – nii tunnetest kui oma minevikust rääkimise osas kui ka selle osas, kes ma sisimas tõesti olen.

Täitsa aus olles, ma tahaksin, et inimesed oleksid rohkem sellised nagu mina. Tahaksin, et kõik ütleksid, mida tegelikult mõtlevad, mitte ei tegele selle info põhjaliku eelfiltreerimisega. Soovin, et inimesed püüaksid seda, mida ihkavad, mitte ei oota passiivselt ja vaikides. Kuulaksid rohkem oma sisetunnet, järgiksid oma südame häält ja eiraks kaine mõistuse ainuvalitsemist.

Vahel kaalun, et kas mitte ühineda üldise mänguga ning järgida flirtimise „reegleid“, mida enamik teisi paistab kasutavat. Ehk tooks see mind ja sind üksteisele lähemale. Aga ma ei saa seda ilmselt eal teada, sest ei kavatse hakata teesklema nagu ma ei hooliks sinust. Ma ei hakka nimme su pilte ja postitusi mitte „laikima“, et jääks mulje nagu poleks viitsinud nendega tutvuda. Ei hakka su sõnumeid aktiivselt eirama, et näidata, kuidas sa pole prioriteet.

Ma tekstin sulle tagasi niipea kui võimalik. Ma „laigin“ ja „armastan“ su pilte, mis mulle meeldivad. Ma ei hoia end tagasi pelgalt hirmust, et mida sa küll mõelda võid…

Ma olen parem selline nagu ma olen. Näitan välja, mis minus keerleb ja toimub. Pigem näitan, et meeldid mulle, kui elan teadmatuses ja juurdlen, et mis meie vahel juhtuda võiks, kui ma rohkem üritaks ja oma südames toimuvat esile tõstaks…

Seega ma ei kahetse seda, kuidas ma sinuga vahel häbitult flirdin või aus olen – ja me mõlemad teame, et ma olen pärast paari veini isegi ausam kui tavaliselt. Ma ei kavatse põdeda tõerääkimist.

Sest sa tõesti tähendad minu jaoks paljut. Parem, kui sa seda tead.