Armastus ja tunded

Ma õpin lõpuks ometi endale ruumi võtma

Mõtisklus...

Ma õpin nüüd ruumi võtma. Olen aru saanud, et ma ei pea selle eest pidevalt vabandama, et ma elan ja hingan. Et ma ei pea enamikes vestlustes millegi eest vabandama. Et mul on samasugune õigus rääkida nagu igal teisel inimesel.

Ma õpin endast mõtlema kui inimesest, kes on väärtuslik nagu iga teinegi, mitte koormaks teistele. Ja harjun sellega, et ei pea selle eest vabandama, mis pole mu kontrolli all. Õpetan end ära tundma, kui lähedane tahab mind maha teha ja panna endast halvasti arvama, lihtsalt selleks, et tema ise end kindlamini tunneks.

Ma õpetan endale, et inimesel on õigus elada ka ilma endast väärtusetuks pidamata või eeldamata, et teised seda kindlasti teevad. Mitte automaatselt vabandama, kui kellegagi kokku põrkan, vaid esmalt mõtlema, kas mina ikka olin selle eest vastutav. Ja ma ei pea vabandama, et ma küsimusi esitan, sest see ei tähenda automaatselt, et ma loll olen – targad esitavad ka küsimusi. Ma õpin end armastama ka kõige selle puudulikuga, mida minus leiduda võib. Keegi pole täiuslik.

Ma harjutan end mõttega, et see, kui keegi minust veendunult halba räägib nagu sina, ei tähenda, et ma olengi halb. Ka mul on õigus vigu teha ja eksida. Kuniks ma vigadest õppida ja neid heastada püüan, on ju kõik parandatav. Ja kõik, mis elus ja suhetes valesti läheb, pole minu süü.

Ma õpin lõpuks võtma endale ruumi, mida iga inimene vajab. Mõistmiseni, et mul on selleks üldse õigus, oli pikk tee ning mul on veel palju maad minna, enne kui see päriselt kohale jõuab. Ma olen peategelane oma elus, mitte tühine kõrvaltegelane sinu omas, ja väärin ruumi ja võimalusi. Ma ei vabanda selle eest, sest see, mis ma olen, on hea ja õige, mitte vale ja paha.