Kõik, mida tahame, on tunda, et me pole eluvõitluses päris üksi…

Mida me elus enim tahame? Tunda, et me pole üksi. Teist inimest, kes peegeldaks meile seda, et oleme tõesti olemas ja meie teekond on tähtis. Vähemalt sama tähtis kui teiste oma.

Me tahame tunda, et me pole sellel teekonnal päris üksi, et on inimesi, kes tunnevad samu tundeid. Ja mitte ainult häid tundeid, vaid ka sama valu, segadust, süütunnet, seda tunnet, et nüüd oleme küll võõras kohas pea ees vette hüpanud…

Me tahame kõiki kogemusi jagada. Näha, et me pole ainsad, kes pingutavad. Ja näha, et keegi peale meie veel usub, et meie pingutused võiksid vilja kanda. Sest võib-olla nad on sama läbi teinud ja sellest sõjast tugevama ja targemana väljunud.

Me tahame kellegagi sideme luua ja suhestuda. Kes on sama üksi kui meie ning saab sellest kosutust, et keegi üle suure tühjuse tema poole küünitab.

Veel tahame mõistmist. Võimalust oma tunnetest rääkida ja näha, et meid ei vaadelda kui hullukesi. Et teine inimene kuulab ja saab aru.

Tahame kuuluda. Et elus oleks koht, kus saab end mugavalt tunda, ei pea kartma hukkamõistmist ja ülalt alla vaatamist. Kohta, kus on sama mõnus nagu kodus.

Vahel tahaksime kõik tunded ja mured seljataha jätta, pingutustest lahti saada ja kõigist teistest koos sellega. Või siis, et mured ise lahkuvad, nii et meie ei pea midagi tegema.

Sest tundub, et kuhu iganes me läheme, kuhu iganes põgeneme, mured tulevad kaasa. Sa võid kaheksa tundi järjest autoroolis olla ja tagasi vaatamata kihutada, aga nad istuvad tagaistmel ja ootavad. Või siis pikal lennureisil lähimal vabal istmel. Kuhu iganes läheme, mured tulevad kaasa.

Ja kui tüütud need mured iganes on, samas meenutavad need meile, kui tugevad me olla võime, tugevad ja vastupidavad. Sest me ei lase end kunagi lõplikult murda, vaid tõuseme üles ja kõnnime edasi. Sest elu ootab ja toob alati ka midagi head, mille nimel edasi võidelda.

Üks asi, mis aitab kõigi nende probleemidega toime tulla, on teadmine, et neid kogevad ka teised. Sa pole kunagi milleski päris üksi, ükstapuha kui väikesed ja teistele arusaamatud su mured tunduda võivad. See ei loe, kui palju kurbust, süüd või kadunudolekut sa tunned, keegi on kuskil, kes täpselt sama tunneb.

Me tahame lihtsalt teada, et me pole päris üksi. Ja sa tead ju, et sa ei ole.