Amoremi tutvus- ja suhteblogi

Üksi

Ma ei tea ise ka, miks seda kõike sulle lihtsalt öelda ei saa…

Mõtisklus ...

Ma kirjutan sulle, sest mul on mõndagi öelda… aga ma ei saa seda öelda. Ise ka ei tea, miks. Sõnad lihtsalt ei lahku huulilt, vaid jäävad juba kurku kinni.

Ma ei tea, mis mind veenas sind armastama – kas näiteks see, kuidas sa suutsid mind alati naerma ajada, või äkki see, kuidas ma tundsin end sinuga hästi ja turvaliselt isegi siis, kui sa igasuguseid rumalusi korda saatsid.

Või hoopis see, kuidas mind hilja õhtul enne uinumist voodis hoidsid. Või ka see, et alati, kui mul oli vaja kellegagi tõsiselt rääkida, siis sa olid minu jaoks olemas. Ainuüksi sinu embusest piisas, et hakata end veidi paremini tundma.

Jah, ma ei tea paljusid asju, aga kohe eriti ei tea ma üht – miks seda kõike sulle praegu kirjutan, kuigi võiksin ja isegi peaksin otse ütlema. Ma ei tea, miks selline olen ja mulle ei meeldi see ka endale üldse, sooviksin olla palju parem. Ma ei taha, et sa tunneksid nagu ma ei hooli sinust või pole sinust huvitatud.

Võib-olla on asi selles, et me oleme koos nii palju läbi elanud, et keegi teine kõrvaline seda lihtsalt mõista ei suudaks. See mõte hirmutab mind, et kui meie asjad korda ei saa, siis võid mu elust lausa kaduda. Aga eriti hirmutab mind see, et ma pole kindel, kas ma suudan sind kunagi nii armastada nagu sina mind.

Ehk saabub kunagi päev, kui suudan sulle kõigist oma tunnetest rääkida, aga praegu pole aimugi, millal see tulla võib. Ma lihtsalt loodan, et ühel päeval see juhtub. Ja et su tunded pole selleks ajaks muutunud ja ajastus on lihtsalt õige.

Ma tean, ma olen nõme…