Ma mõistan, miks me enam ei räägi…

Mõtisklus ...

Ole mureta, ma saan aru küll.

Meie vahel oli armastus. Me olime teatud aja vältel teineteise järele täitsa hullud. Ja sellest on nüüd juba nii palju aega möödas. Me pole isegi vestelnud ega üksteisele sünnipäeva puhul õnne soovinud. Sa ei ole mulle kiirsõnumiga isegi tšau öelnud.

Aga ma mõtlen sinu peale ja tahan sult igasuguseid asju küsida. Et kas sinu elus on keegi tähtis? Et milline sa ise praegu oled? Sest ma tegelikult ei tunne sind enam. Ja võib-olla sulle meeldibki, et nii on.

Aga hea küll. Ma lepin sellega, sest saan sinust aru… kuigi ei tahaks. Sellest saan ka aru, et miks kumbki meist enam teisega suhelda ei püüa.

Seda, mis meie vahel oli, ei koge elu jooksul sugugi iga inimene. See oli haruldane ja eriline. See oli kord-elus-armastus.

Võib-olla see, mis meie vahel oli, ongi juba ammu surnud ja kustunud. Sa ehk ei mõtle selle peale enam üldse. Ja minu peale ka mitte üldse. Ja seegi on täiesti okei.

Ma saan aru, kui sa ei taha vanu arme lahti kratsida ja neile piiritust peale valada. Sa ei taha, et ma sulle meelde tuleksin. Sa ei taha uuesti seda tunda, mis sind valdas, kui su südame murdsin.

Ja nüüd… ma tahtsin ainult tere öelda. Mingit salamotiivi pole. Sa olid mu elu tähtis osa. Sa lausa olidki minu elu. Minu inimene ja mulle kõige lähemale jõudnu.

Nii et mulle meeldiks, kui me saaksime rääkida. Tere öelda. Naljatada nagu vanasti. Üksteist naeratama panna.

Aga ma mõistan su põhjuseid, ja miks sa pole vastanud, kui olen üritanud juttu teha. Meil oli midagi suurt ja ilusat, aga nüüd on see läinud.

Ja meie peame selle selja taha jätma.

Mina pean sind selja taha jätma.