Miks korvisaamine nii valus on ja kuidas sellest üle saada?

Korvisaamine mõjub enamasti valusalt. Soovitu suhtes “ei” kuulmine on emotsionaalselt üks valusamaid asju, mida igapäevaelus kogeme.

Moodne elu suurendab ka tõenäosust äraütlemisi kuulda, sest meie tutvus- ja suhtlusringkond on tohutult kasvanud, eriti tänu internetile. Meil on palju võimalusi tutvusi sõlmida ja üldse end kuuldavaks teha, aga ka kogeda seda, kuidas meid ignoreeritakse.

Paljud väikesed hingelised haavad ei muuda aga kergemaks taluda suuri korvisaamisi, nii praeguse huviobjekti, senise partneri või terve mingi seltskonna poolt. Sel viisil kogetav valu võib lausa halvavalt mõjuda.

Korvisaamine teeb alati haiget, tihti rohkemgi kui eeldame.

Kas sa oled mõelnud, miks? Miks meid häirib, et meiega ei arvestata – kasvõi sel tühisel moel, et sõbrad ja tuttavad ei “laigi” meie Facebooki pilte või postitusi?

Vastus on tegelikult lihtne: inimene on programmeeritud sellisel viisil reageerima. Teadlased on seda teemat uurinud ja suuri avastusi teinud. Kui inimene paigutada MRI-masinasse ja paluda hiljutisi korvisaamisi meenutada, aktiveeruvad ajus samad piirkonnad kui füüsilist valu tundes!
Sel põhjusel võib isegi väike äraütlemine märkimisväärselt suurt emotsionaalset valu tekitada.

Aga miks me sel viisil programmeeritud oleme? Evolutsioonilise psühholoogia teadurid väidavad, et asi sai alguse juba vähemalt küttide-korilaste ajast. Kuna inimene ei tulnud üldjuhul enda elushoidmisega üksi toime, mõjus mingil põhjusel kogukonnast väljaheidetud saamine tihti kui surmaotsus.

Lühidalt“eelistas” evolutsioon inimesi, kes õppisid hülgamisi ja äraütlemisi kartma ja selle võimalusega ka oma tegudes arvestama. Ettevaatlikud jäid tõenäolisemalt ellu, said geene edasi anda ja see kõik kujundas tänaseni säilinud suhtumist, et „ei“ kuulmine on kole halb asi.

Äraütlemine põhjustavad emotsionaalset valu, aga neil on teisigi kahjulikke kõrvalmõjusid. Selle kogemine teeb tuju halvaks, madaldab enesehinnangut, muudab endassetõmbunuks, tekitab isegi viha ja ärritust.

Kõige suuremat kahju teeb siin tavaliselt inimene endale ise: ta ei piirdu haavade lakkumisega, vaid muutub enesekriitiliseks. Hetkel, kui enesehinnang on suurima hoobi saanud, me ei toeta end, vaid lisame halba omalt poolt juurdegi.

Õnneks saab õppida ka korvisaamisi kergemini aktsepteerima ja sellele järgnevate negatiivsete tunnetega tõhusamalt hakkama saama. Uurime lähemalt.

Lõpeta enese kritiseerimine. Pärast „ei“ kuulmist on ahvatlev endas vigu otsida ja loomulik end nahutada, et ei käitunud õigemini ja paremini – aga ära tee seda!

Juhtunut tasub loomulikult analüüsida, et võimalusel sellest midagi õppida, aga väldi enda suhtes liiga kritiseerivat hoiakut.

Näiteks on mõistlik mõelda: “Ma ei peaks edaspidi esimesel kohtingul oma eksi jutuks võtma!” Aga ära ütle endale:“Ma olen ikka täielik luuser!”

Ära eelda, et asi on isiklik. Levinud viga on eeldada, et äraütlemine seostub isiklikult sinu või mingite sinu isikuomadustega.

Tegelikult on põhjus tihti palju juhuslikum ja pealiskaudsem kui arvame – nii südameasjades, suhtlussituatsioonis kui ka näiteks töökohta püüdes.

Kui keskendud aga põhjalikult sellele, et mis sinus puudu jäi või valesti on, kulutad siin asjatult energiat ja viibid tõenäoliselt nagunii valel teel.

Meenuta oma tugevusi. Kui enesehinnang saab tugeva hoobi, ära hakka endale oma miinuseid nina alla hõõruma, vaid meenuta, mida sul maailmale pakkuda on.

Tee nimekiri oma viiest kõige suuremast plussist, näiteks seoses suhtes olemisega (oled toetav ja emotsionaalselt avatud), sõbrustamisega (oled lojaalne ja hea kuulaja) või kasvõi ametikoha täitmisega (oled vastutustundlik ja töökas).

Siis kirjuta paar lõiku selle kohta, miks see omadus teistele peaks korda minema ja kuidas seda on kerge mingis olukorras välja tuua – just nimelt kirjuta paberile, mitte ära ainult mõtle selle üle.

Selline emotsionaalne esmaabi muudab enesekindlamaks, vähendab valu ja annab tuge, et oma eluga edasi minna.

Toetu sõpradele ja lähedastele. Inimene on sotsiaalne loom. Me tahame olla tahetud ja teiste poolt väärtustatud – ja seda erinevates sotsiaalsetes gruppides, millega kokku puutume.

Äraütlemised panevad endasse tõmbuma – seega on mõistlik madalhetkel endale meenutada, et on siiski ka palju teisi inimesi, kes meie seltskonda naudivad.

Võimalusi on palju. Kui kolleegid ei kutsunud endaga koos lõunale, mine trennikaaslastega õlut jooma. Kui laps läheb sõbraga parandamatult tülli, tutvusta talle teisi lapsi – tutvusringkonnas leidub tihti samaealisi lapsi. Kui huviobjekt ei vasta esimese kohtingu järel enam su sõnumitele, helista vanaemale ja naudi seda, kuidas ainuüksi sinu hääle kuulmine kedagi rõõmustab.

Kokkuvõtteks. Äraütlemine ei tule kunagi kergelt, aga sinu võimuses on “pehmemalt maanduma” õppida, et kiiremini taas oma jalgel edasi liikuda.