Millal on üldse õige aeg suhet lõpetada?

Inimesed lõpetavad suhteid ka pealtnäha kõige tühisematel põhjustel ja/või partnerile võimalust andmata. Samas teised püsivad koos kõikide arvukate raskuste ja probleemide kiuste.

Millal üldse oleks õige aeg suhe lõpetada?

Esmalt rusikareegel: otsusta lahkumineku kasuks iseseisvalt, mitte teiste paaride või tuttavatega võrreldes. Sa tegelikult ei tea, miks nad koos püsivad, isegi kui asjad tunduvad halvad, või miks nad lahku lähevad, kui kõik tundub korras. Sa ei tea nende sisimaid väärtushinnanguid, mis neid koos hoiab ja mis üksteise juurest eemale tõukab.

Paljud eeldavad, et suhte lõpetamise kindel eeldus on petmine. Petmisele mõeldes on kerge öelda: „Mina sellega ei lepiks!“ või „Ma jätaks ta kohe maha!“ ja seda uskuda. Aga sa võid tegelikult üllatuda, kuidas ise sellises olukorras reageeriksid või mida tunneksid, kui avastad, et kallis inimene on sind petnud. Esimene reaktsioon võib olla näiteks mitte viha või nördimus, vaid šokk ja juhtunu eitamine, nii et sa ei tunne nagu šokeeriva uudise peale midagi erilist.

Lühidalt, kui teist paari kõrvalt vaadata ja hinnata, on meie arusaam nende sees toimuva kohta piiratud. Me ei tea teiste sügavamaid tundeid ja mõtteid, vähesed julgevad neid välja öelda või koguni teadvustada, sest päevavalgele tulles võivad need tunduda üllatavalt isekad ja/või lapsikud.

Meie kujutlused selle kohta, miks inimesed üldse lahku lähevad, põhinevad üsna mustvalgemal ja ilmselgetel eeldustel nagu „nad tüdinesid üksteisest ära“, „nad püsivad koos laste pärast“, „üksi on ju raske rahaliselt hakkama saada“, „nende usk ei luba lahutada“ jms. Sügavamad põhjused on aga keerukamad. Näiteks: ma polnud lihtsalt veel valmis lahkuma. Ma polnud valmis uut elu alustama, endale tunnistama, et see periood mu elust, mida olen teadnud ja tundnud, on läbi saanud. Ma pole muutusteks valmis.

Ideaalseid suhteid ja paare pole. Kes ideaale püüdlevad, teevad seda omavahelise aususe, tõelise läheduse ja autentse suhte arvelt. Perfektsionism võib ka edukalt ebarahuldava suhte juures kinni hoida. No kuidas sa lahutad, kui kõik ütlevad, et te olete nagu kokku loodud?!

Parimad suhted on sellised, kus on ehk arvukalt väikseid vigu ja ebatäiust, aga miinused pole nii suured, et üksteise enesehinnangut hävitada või otse haiget teha. Hea suhtes ei peaks ennast alla suruma ja endale valetama oma tegelike soovide ja vajaduste osas. Välja arvatud muidugi juhul, kui hoiakud ja väärtused on nii düsfunktsionaalsed, et ei võimaldaks nagunii suhteid hoida ja nautida.

Inimesega, kelle suhe on tupikus, aga kes ei suuda selle juurest lahkuda, tuleb kannatlik olla. Ta võib sisimas nii tardunud olla, et ei suuda tuleviku suhtes plaane teha, kuigi teab, et peaks.

Ta tunneb hirmu, tuimust, seda, et ta on täiesti üksi. Ta võib tunda häbi, et teda on halvasti koheldud, või et tema on partnerit halvasti kohelnud. Ta ei taha ehk lastele raskest olukorrast rääkida – püüab neid kaitsta, justnagu lapsed ei taipaks, et kodus on midagi valesti ja armastuse õhkkond on kadunud või vähenenud.

Et kõik see kirjeldatud hingeline segadus kinni katta ja ärevust maandada, võib inimene suhtes püsida ning endale kogu aeg kinnitada: aga ma siiski ju armastan teda; aga ta on ju nii hea partner; aga ta on lastega ju nii hea; jne.

Realistlikuks jäädes on suhtest lahkudes ainult kaks varianti, mis teevad hingele head ja jätavad lootuse, et nii suhtest lahkuja kui ka paari võimalikud lapsed sügavaid hingehaavu ei saa.

Üks variant on suhte ja armastuse lõppemist ausalt tunnistada, seda leinata ja siis edasi liikuda. Teine tee on suhtesse jääda, sest on veenvaid tõendeid, et tulevik on roosilisem. Näiteks taastekib armastustunne või partner on suutnud oma käitumisega kinnitada, et suudab muutuda.

Viimast ei maksa uskuda sõnade ega lubaduste põhjal, vaid ikka tegude ja tunnete põhjal. Vaja on luua uut usaldust, mis eeldab valmidust kõike arutada ja vajadusel uuesti läbi arutada, ning kokkulepet selle kohta, mida ette võtta, kui sama probleem kordub.

Jäävad siis inimesed kokku või mitte, igatahes tuleb läbi töötada kogu sellest juhtumist üleskerkinud tunded ja kahtlused. Selliste asjade juurest juba minema ei jaluta. Neid saab küll „matta“, aga need jäävad alles. Sellised kogemused muudavad nii sind kui ka sinu edasisi ootusi armastuse ja elu suhtes. Paljud paarid isegi ei suuda pärast suurt krahhi asju koos läbi töötada.

Laste seisukohast on tähtsaim aga omada emotsionaalset stabiilseid ja terveid vanemaid kui seda, et nende vanemad elavad koos, aga mürgitavad kodust õhkkonda nii omavahel hõõrumiste kui ka õnnetuolemisega.