Mõtisklus ...
Kas moodne kohtinguelu on liiga keeruline? Ma tunnen vahel, et ei suuda sellest aru saada – kõik need mängud, vastakad signaalid, enda tagasihoidmine ja mitteavamine, testid… Kõik see, mille abil püüame kontrollida, et ise murtud südamega ei jääks (mitte et seda saaks üldse kuidagi kindlustada)…
Südames ma ei saa sellest distantsihoidmisest aru, see tundub nii kunstlik. Teil oli lahe esimene kohting, sügav ja tähendusrikas vestlus, ilus ühine öö – ja nüüd tuleb hakata eemale hoidma? Sest miks täpselt?
Mina nii ei toimi. Miks keegi tõmbab teist lähemale, et siis kohe jälle eemale lükata? Kuidas saab keegi teisega ainult korraks end hästi tunda, et siis päevadeks või nädalateks radarilt kaduda?
Vahel ma ei saa ka aru sellest, kuidas kõik viitsivad aina ettekäändeid ja põhjuseid otsida, miks suhted ei peaks toimima. Kord nähakse üht halba märki, kord teist. Aga püsisuhte tunnus ongi, et see peab vastu – eri olukordadele, suhtefaasidele, ajale, kõigele.
Kui ootame, et kõik oleks kohe ideaalne ja jääks ideaalseks, siis me ei jõuagi kuhugi. Me ei riski. Aga kes ei riski, see ei saa midagi.
Kuidas me üldse sellisesse seisu oleme jõudnud? Kuidas on juhtunud, et pühendumine on midagi, mida kardetakse, et inimesed on lihtsalt vahendid, mille peal eksperimenteerida? Me ei väärtusta enam teisi ja viskame nad kergesti minema.
Kõnnime sõnagi lausumata minema, sest ei viitsi põhjendamise ja arutamisega vaeva näha. Teiste tunded ei loe midagi. Me ei püüagi midagi kellegi teise vaatenurgast näha. Me oleme õppinud edukalt südameid murdma ja selle eest mitte vabandama.
Mina loodan aga endiselt, et armastus on minu poole teel ja jõuab kohale ka. Koputab uksele ja pakub midagi nii tugevat ja ehedat, et sellega lihtsalt ei vaidleks. Armastus, mis peab vastu ja toimib hoolimata kõigist võimalustest, kiusatustest ja ettekäänetest.
See on armastus, mis leiab põhjuseid ja ettekäändeid alles püsida – ja leida teisi sarnaseid, kes samuti mängudest tüdinud on. Armastus, mis paneb pingutama ja endast andma. Armastus, mis tundub selles ebatäiuslikus maailmas üsna täiuslik.
Vahel ma tunnen, et ei saa moodsast armastusest üldse aru. Aga ma olen kindel, et minusuguseid leidub veelgi ja sellise ma enda kõrvale ka leian. Inimese, kes tahab kinni hoida, kui kõik teised eelistaksid lahti lasta.