Mõtisklus: armastusest üksi ei piisa

John Lennon kirjutas 1967. aastal The Beatlesi kuulsa poplaulu „All You Need Is Love“ (eesti keeli „Armastus on kõik, mida vajad“).

Seesama kuulus ja armastusest laulev mees jäi elu jooksul vahele mõlema oma abikaasa peksmisega, kiusas oma mänedžeri juudi- ja geivaenulike naljadega (mändedžer oli nimelt juut ja gei) ja hülgas ühe oma lastest. Hipiajastu noor või mitte, aga kõikjalolevast armastusest ja armastuse väest oli tal selgelt üsna isemoodi isiklik arusaam.

Viimane lause kehtib muidugi ka meile laiemalt. Tänapäevane inimene mitte niivõrd ei oska armastada, kui idealiseerib armastust ja näeb selles vastust kõikidele väikestele probleemidele elus. Idealiseerimine aga tähendab ka seda, et me hindame armastust üle, mis Mis annab tunda reaalsetes suhetes.

Võime ju uskuda, et armastus on tähtsaim asi, aga eirame samal ajal teisi väärtusi, mis suhete toimimiseks ja püsimiseks vajalikud on: austus, tagasihoidlikkus (võime mõelda meie-, mitte ainult mina-vormis) ja neile reaalselt pühendumine, kellest hoolimine.

Kui aga mõelda, et armastusest üksi ei piisa, võib selle kõrval jääda ruumi ka mõistmisele, et elus ja suhetes on ka teisi tähtsaid asju, ilma milleta pikas plaanis lihtsalt ei saa.

Armastus: kolm karmi tõde

Kõigel on kaks poolt. Armastuse idealiseerimise varjupool on see, et meil tekivad ebarealistlikud ootused nii armastusele endale kui ka sellele, mida armastus meile anda võib. Need ebarealistlikud ootused hakkavadki tasapisi suhteid õõnestama. Toon kolm näidet.

Armastus ei võrdu sobivusega. See, kui sa kellessegi armud või kedagi armastama hakkad, ei tähenda, et te olete pikas plaanis sobivad partnerid. Armastus põhineb tunnetel; sobivus põhineb aga loogilistel valikutel.

Tunnete ja loogika vahel pole tingimata võrdusmärki. On ju täiesti võimalik armastada inimest, kes sind halvasti kohtleb, paneb end halvasti tundma, austab sind vähem kui sina teda… või on tema üldine elustiil ja –valikud lihtsalt nii ennasthävitavad, et see võib meidki kahjustada, kui tema kõrval püsime.

Seetõttu on täiesti võimalik armastada inimest, kelle plaanid ja üldised hoiakud on meie omadest täiesti erinevad. On täiesti võimalik armastada inimest, kes meid otseselt õnnest tühjaks imeb.

Suur osa suhteid algab tunnetuslikul pinnal – tunned kellegi suhtes „sädet“ või „keemiat“ ja viskud pea ees tundmatus kohas vette. Ta on depressiivne alkohoolik? „No ta tundus kuidagi õige!“

Partnerit valides arvesta parem nii oma südame kui ka peaga. Muidugi on tähtis, et ta oleks atraktiivne ja lihtsalt tema vaatamine ärataks kõhus liblikad – aga sa pead ka hindama inimest tervikuna. Millised on ta üldised väärtused? Kuidas ta kohtleb ennast ja oma lähedasi? Kui sa selliseid asju arvesse ei võta, siis pead valmistuma ebameeldivusteks.

Armastus ei lahenda meie suhteprobleeme. Te võite meeletult armunud olla, aga elu toob kindlasti teile probleeme, mida puhas armastus niisama kergelt ära ei pühi. Raha, seks, liiga palju või liiga vähe aega koos olemiseks, elupind, suhted teineteise pere ja sõpradega… nimekirja võib pikalt jätkata.

Sellised asjad tunduvad esmases armujoovastuses ehk tühised ja musitamine-kallistamine võivad need kergesti kõrvale pühkida ja petlikult tühiseks muuta.

Reaalselt tähendab see probleemidega tegelemise edasilükkamist, aga probleemidel pole kombeks kaduda ainult seetõttu, et sa nendega hetkel ei tegele. Mingil hetkel täitub kriitiline mass ja tekivad tülid. Edasi need sagenevad ja/või muutuvad raskemini talutavamaks, ja nõiaring jätkub.

Armastus võib suhteprobleeme mahendada, aga ei lahenda neid. Tunnete tulevärk võib olla joovastav, aga kui see ei võrsu stabiilselt pinnalt, saabub lõpuks taifuun, mis kõik minema pühib.

Armastuse nimel ei tasu end alati ohverdada. Kellegi armastamise üks tunnusjooni on see, et suudad enda vajadused ajutiselt kõrvale jätta ja teisele inimesele keskenduda. Küsimus on aga, mida sa ohvriks tood ning kas see väärib üldse ohverdamist?

Armastavas suhtes on tavapärane, et kumbki pool vahepeal oma soove, vajadusi ja/või aega ohverdab, et teisel parem oleks. See on normaalne käitumine ning üks põhjuseid, miks suhted head on.
Kui aga ohverdada kellegagi koos olemise altarile midagi suuremat ja vaimses plaanis vajalikku – väärikus, eneseaustus, füüsiline keha, ambitsioonid, elueesmärk – tekib probleem.

Armastav suhe peaks toetavalt ja kosutavalt mõjuma, mitte meid hävitama või alla suruma. Kui me laseme endal peal trampida, siis anname teisele inimesele võimaluse end ära tarvitada ja tühiseks muuta. See võib viia selleni, et sinust saab mitte parim võimalik sina, vaid selle hale ja kauge vari.

Sõbratest

Mis üldse näitab, et suhe on alanud õigelt pinnalt? Üks variant on nn sõbratest ehk küsimus, et kas kohtled oma armastut ka oma parima sõbrana.

Kas sa naudid temaga aja veetmist nagu oma parima sõbraga? Kas suhtled sama vabalt ja otse? Kas teil on koos mõnus? Või siis teistpidi: kas taluksid partneri negatiivseid külgi oma parima sõbra juures?

Ainuke viis, kuidas saad armastust oma elus täiel rinnal nautida, on tunnistada, et miski on ka tähtsam kui armastus. Ehk teisisõnu: armastus pole nii tähtis, et selle nimel kõik muu ohvriks tuua.

Elu jooksul võivad tunded tekkida väga erinevate inimeste vastu. Mõni on su vastu ehk väga hea, mõni aga lausa kohutav. Sa võid armastada viisil, mis sulle kasuks tuleb või mis sind tasapisi hävitab. Ükski armastus pole väärt kogu ülejäänud maailma. Armastus pole haruldane maavara, mida ei pruugi enam kunagi leida, kui ühe kindlakstehtud leiupaiga juurest minema jalutad.

Sellised haruldased maavarad on aga hoopis su eneseaustus, väärikus, võime teisi inimesi usaldada. Sa võid armastada mitu korda elu jooksul, aga kui kaotad eneseaustuse, väärikuse või usaldamisvõime, on neid oluliselt raskem tagasi saada kui uut armastust leida.

Armastamine ja armastatud olemine on suurepärased kogemused. Aga iga kogemus võib mõjuda halvasti, kui lased seda. Ükski kogemus ei tohi meid täiesti defineerida, meie isiksust ja kõike, mille poole püüdleme. Me ei saa selle nimel end ohverdada. Kui seda teeme, kaome ise ja kaob ka armastus.

Sest elus on rohkemat vaja. Armastus on hea ja vajalik ja ilus. Aga armastusest ei piisa.