Kui suhe sureb, kas armastus elab edasi?

Kas oled mõelnud, et kuigi suhte loomine ja säilitamine nõuab palju energiat ning valmidust anda ilma tingimata midagi vastu saamata, siis puruneda võib suhe kõigest hetkega. Viimane piisk karikas on täis saanud, käib nagu mingi „krõks“ ja ongi läbi. Ükspuha kas olete pärast seda veel mõne aja vältel koos või mitte, suhe on parandamatult katki.

Siis teete sellele lõpu, ütlete asju, mida tegelikult ei mõtle ja teete asju, mida hiljem kindlasti kahetsete. Halvemal juhul ka karjute ja solvate teineteist, nutate ja lõhute nõusid, lootuses, et see kuidagi rahustab.

Alguses oled siis lihtsalt endast väljas. Tunned kõike võimalikku korraga – vihast armastuseni. Tahad temaga võidelda, ja tahad, et tema tahaks sama. Aga tema ei hooli nii palju, et võidelda. Või siis kardab võidelda, sest kardab avastada, et hoolib liiga palju.

Aga see ei muuda midagi. Pärast tormi tuleb vaikus ja hoopis see hakkab ajapikku sind ja su elu muutma. Maailm ei muutu isegi süngemaks, vaid jääb ühtlaselt halliks. Kõik tundub igav, miski ei sära enam. Isegi seni alati rõõmu pakkunud asjad ei rõõmusta enam nii sügavalt. Mälestuste läbikäiamine võib natuke lohutada, aga samas teeb kurvaks ka.

Ja nii muutud igavaks ja tuhmiks ka sina. Sa muutud lausa külmaks.

Kui parajasti selles punktis asud, siis tundub, et see kestab ilmselt igavesti. Sa kõnnid udus ja tunned aeg-ajalt, et hakkad vist surema. Kuidas sa üldse hingata veel suudad? Kuidas kurat su süda veel verd pumpab, kui tunne on selline, et viimane minut elust on tõesti kätte jõudnud?

Jah, sa tead, et see etapp ei kesta igavesti. Õigemini loodad, et ei kesta, sest enne pole kunagi ju kestnud. Ja sõbrad ja pereliikmed kinnitavad sama. Iga suhteartikkel kinnitab seda, kui hakata järele mõtlema. Aga kas tõesti ei kesta igavesti? Kas ta tõesti unustab sind? Aga sina teda? Kas on võimalik üldse armastamine ära lõpetada, kui süda on juba kunagi kellelegi kingitud? Kas see haav üldse on võimeline paranema, mis tekkis, kui süda katki rebenes?

Sel hetkel kohe ei tea, tead!

Ja siis tuleb ette päevi, kus tänad end, et oled temast üle saanud ja et ta on su elust läinud. Aga siis kisub päev jälle hallimaks ning raske on aru saada, mida sa siis üldse lõpuks tunned.

Mõnel päeval tunned selgelt, et armastus on siiski alles. Või vajadus, või soov, või kõik kolm. Vahepeal on ehk aastaid möödunud, aga midagi on ikka südamesse pidama jäänud.

Võib-olla süda ei oskagi unustada? Võib-olla armastus ei lõpe kunagi, ükspuha kui palju oma peas seda ise soovid. Äkki armastus ei saagi lõppeda? Äkki see on võimsam kui miski muu meie sees?

Ma isegi ei tea, kas see on hea või paha, kui armastus ei suregi. Ma ainult tean, et armastus on. Ja mina ikkagi igatsen.

Aga võib-olla on asi lihtsalt selles hetkes, või laulus, või mõttes, mis armastuse meelde tõi. Võib-olla see lihtsalt peksab segast ja muudab mind ka segaseks.