Kuidas küll maailm nii ruttu nii palju muutus: 30ndates ja taas vallaline

20ndad eluaastad on aeg, mil ei peaks elu veel liiga tõsiselt võtma, eks? Selle asemel, et keskenduda raskete finantskohustuste võtmisele, karjääri alustamisele ja perekonna loomisele, võiks leida aega maailma avastamisele – end ja teisi inimesi lähemalt tundma õppida, lõbutseda, kogemusi saada. Pere ja eluasemelaenu kõrval on palju raskem seikluslikuks jääda. Nõus?

Paljud 20ndates inimesed siiski päris nii ei arva. Nii jõuab suur hulk meist 30ndatesse juba vähemalt ühe lapse vanemana, paljud pikaajalist tõsist suhet selja taha jätnuna, osad isegi lahutanuna. Elus on nii palju suuri asju toimunud, et kõik on hoopis uue tähenduse omandanud.

Ja oh õudust – maailm pole enam selline nagu ülikooliajast mäletasid. Kaaslase otsimiseks on loodud väga palju uudseid võimalusi (Amoremi, erinevad mobiilirakendused) ja need on mängureegleid muutnud.

Mida ette võtta? Kuidas kohtingumängus taas n.ö jalg ukse vahele saada? Loe meie soovitusi ja astu nende abil uude ajastusse!

Millise mulje sa tahad jätta?

Sa võid ju arvata, et oled 30ndates endiselt päris kena neiu või asjalik härra, ja sul võib õigus olla. Aga kui oled kohtingumaailmast pikalt eemal viibinud, pole sa kindlasti valmis selleks, kui muutunud see on.

Kohtingusaidid ja äpid on loonud olukorra, kus partnerikandidaadid tuuakse kandikul ette ja inimesed otseses mõttes sirvivad partnerikandidaate nagu postimüügikataloogist kodukaupu.

Välimus ja õige mulje jätmine on seetõttu tähtsamad kui kunagi varem, sest valik on tohutult rikkalik. Paar klõpsu või näpuviibet ekraanil ning juba vaadatakse järgmist. Enamik ei hakka eriti süvenema, kui sa neile kohe hoobilt millegagi meelde ei jää.

Ja siis võid lisaks avastada, et kõik see, mida sa oled elus seni tähtsaks pidanud – näiteks laps – võib pigem kohtinguelus takistuseks osutuda…

Muidugi võid kaaslaste leidmiseks loota ka vallaliste õhtutele ja muudele taolistele üritustele, kus inimesed on sunnitud natuke vestlema, enne kui teise suhtes mingi otsuse langetavad. Aga arvesta sellega, et palju rohkem actionit leiad interneti teel.

Ootamatud tagasilöögid: ole nendeks valmis

20ndates põlatakse võimalikke partnereid ära tihti üsna pealiskaudsetel põhjustel: vale soeng, riietus või muusikamaitse, väike käitumisalane veidrus.

30ndates aga muutuvad panused suuremaks ja sa pead olema valmis kriitiliseks hindamiseks ükspuha millise suure valdkonna põhjal. Kohtingukaaslased hakkavad esitama karme küsimusi mineviku, varasemate suhete, perekonnaseisu, karjäärivalikute ja üldise käekäigu kohta.

Asi selles, et mida vanemaks inimene muutub, seda teravamalt ta tunneb, et kohtingueluks sobiv aeg hakkab otsa saama – ja seda rutem üritab ta kindlate küsimuste abil terad sõkaldest eraldada. Kõik me tahame leida inimesi, kes on meie sarnased ja sarnaste eesmärkidega elus.

Kahjuks ei kao kuhugi ka pinnapealsed “diilimurdjad”, sest inimesed pole 30ndatesse jõudes veel eriti vaimselt küpseda jõudnud. Neid on muidugi võimatu ette ennustada.

Uuringute põhjal selgub, et üllatavalt suurt rolli võib mängida mõni väline detail, näiteks kui viisakalt on hooldatud su kingad või kas sa magad suurel madratsil või korralikus raamiga voodis.

Lõpeta mängud

30ndateks on inimesed mängudest tüdinud. Ära mängi. Ütle kohe, mida sa otsid, siis võib teine mõelda, kas talle see sobib. Kui tahad kedagi välja kutsuda, kutsu. Ära oota, nagunii kulub tavaliselt aega, et mõlemale sobiv aeg leida. Kui tahad kellegagi lõpparve teha, ütle otse välja.

Suhted arenevad üldse palju rutem kui enne 30ndaid. Inimesed ei kavatsegi nädalaid ja kuid oodata, et kaaslaselt suhte tõsiduse kohta pärida. Nii et ära loodagi, et see küsimus võib õhku jääda. Kui sa pole valmis pühenduma ja teine näitab välja, et on, siis pigem tee seis ruttu selgeks.

Üldine soovitus on seega kaardid ruttu lauale panna. Sa ei taha lapsi? Ütle välja. Ei taha linnas elada, vaid maale maja osta? Selliseid suuri asju ei maksa salajas hoida.

Mõtle, kui tähtis suhe sulle üldse on

Mõtle hoolega läbi, kuidas suhet oma elus üldse näed? Mõtle, mis sobib ja mis mitte, millest on olnud isiklikus arengus kasu ja mis pigem halba tegi. See peaks looma selgema arusaamise, milliseid valikuid oled teinud ja mida peaks muutma.

Alustada võid sellest, et kui tähtis uus suhe peaks su elus olema. Kas oled valmis teise inimesega koos olemise nimel vähem töötama ja karjääri tegema? Kas oled valmis õhtuti ja nädalavahetustel kõige muu tähtsa kõrvalt temale pühenduma? Jne.

Oota vähem

See, mida suhtelt ja partnerilt ootad, võibki olla peamine põhjus, miks sa vallaline oled. Ta peab olema pikk, heas vormis, intelligentne, rikas, seksikas ja vaimselt küps? Kas sinus endas on kasvõi üht neist? Meeleheitlik “oma tüübi” otsimine võibki olla põhjus, miks sa endiselt üksi oled!

Ebarealistlikud ootused on hea eeldus, kuidas üksikuks jäädagi. Ideaalis tasub partnerilt oodata ainult seda, mida ka ise talle pakkuda suudaksid. Leia õige partner, mitte unistuste partner, keda nagunii ei eksisteeri.

Näita huvi välja

Paljudele meie seast tundub, et kohtinguelu on kogu elust kuidagi erinev ja magavale kassile jookseb hiir suhu. Et me võime passiivsed olla ja oodata hoopis teistepoolset aktiivsust.

Sellise suhtumise põhjuseks tuuakse tavaliselt nõrku argumente stiilis “nii on üldiselt kombeks” või “ma olen sellega harjunud” või “ma olen arg” – justnagu meil puuduks valikuvabadus või õigus midagi elus muuta, mis on juba paika juurdunud.

On kurb tõsiasi, et oleme kõik elus toredaid olukordi kasutamata ja inimesi käest lasknud, sest jäime passiivseks ja ei teinud lihtsalt mitte midagi. Tegelikult peituvad selle taga tavaliselt argus ja/või teenimatult kõrge enesehinnang, mis paneb meid arvama, et teised oleks nagu meile midagi võlgu.

Aga maailm ei võlgne sulle midagi. Näita ja oma tegude ja sõnadega välja, mida soovid, siis võid seda isegi saada.

Kaasvõitlejaid jääb aina vähemaks

30ndates on raskem vallalisem olla ka seetõttu, et tõenäoliselt pole sul enam palju sarnaseid kaaslasi nagu 20ndates. Vähemalt mitte selliseid, kellega tahad palju aega koos veeta ja vallaliste üritusi külastada.

Kõik su parimad kunagised liitlased on tõenäoliselt (ikka veel) abielus ja ägavad kodulaenu ja vähemalt kahe lapse hirmuvalitsuse all.

Nad pole enam seiklushimulised ega spontaansed, nad tahavad vabal hetkel pigem koju jääda ja välja magada. Kui pere on eemal, ei taha nad ikka baari minna, vaid natuke üksi olla, sest sellest on saanud luksus.

Samuti ei saa neid enam reisile või nädalavahetusel väljasõidule kaasa võtta, sest nad ei suuda välja mõelda, mida pere samal ajal tegema peaks. Kas võtta partner kaasa, mis nulliks su plaanitud seikluse elevuse? Ja kuhu siis lapsed jätta? Või jätta partner koju ning riskida tema rahulolematusega, et peab üksi lastega tegelema?